Leidsin end ümisemas lõbusat laulukest ...

Väga, väga ammu, eelmises elus, kutsikapõlves ja ka natuke hiljem mulle meeldis omaette laulda, ja ka kodus toimetades oli täiesti tavaline, et mingi lõbus ümin saatis mind kogu aeg. Aga siis tulid ajad kui laulud lõppesid, kulmud olid tavaliselt kortsus ja huuled sirge kriipsuna. Kuid siiski Eestis mul köögis oli raadio selline Riga mingisugune ja see pandi hommikul kööki tulles peale ja kui olin kogu päev kodus siis see ka kogu päeva omaette mängis. Siin köögis ma ei leidnud raadiole paika ja kui hiljem leidsingi, oli telekas nii võimsalt positsioonid vallanud, et raadiot lihtsalt ei pandud peale.

Ja laulud vaikisid, Margus olles kodus muidugi laskis oma muusikat arvutist, aga see ei olnud minu. Ma usun, et kui inimese hing on sõlmes, ta lihtsalt ei ole võimeline kuulamagi muusikat, sest talle tundub, et see teeb talle veel enam haiget. Lihtsalt kapseldatakse end kookoniks ja ollakse. Aga mõnikord on vaja need kapslid avada ja haigus parandada. Endalegi üllatuseks see maraton sokikudumine, väljamaa tore reis, kilomeetrite pikkuse kaltsuvaiga kude lõikamine mitu nädalat ja siis lõpuks 7 m valmis vaipa avasid ja parandasid minu valusaid haavu aegade tagant ja voilaa, ma leidsin end ümisemas lõbusat laulukest.
Aga see on Urmase uus masin, selline punane.
Need pildid on siis sellest minu köögi uuest vaibast, mis on 4 m pikk.
Ja selle rohelise tegin tellimise peale sinna peresse kus on need valged koerad, kust ma koeravilla olen tellinud.