Ingverit ostmas...

Kuskil novembrikuus oli selline tunne, et haigus tahtis maha murda, aga ees oli huvitav väljamaa reis ja aastalõpu peod ja kõike sellist. Nii siis lubasin endale, et praegu lihtsalt ei ole aega ja see kord see nipp õnnestus, õnnestus kuni eilseni. Juba pärast hispaaniakeele tundi tundsin end nii rättväsinuna, et läksin õhtul üheksa paiku magama ja magasin hommiku kümneni välja. Juba õhtul oli tappev peavalu, aspiriin aitas uinuda, aga hommikul tõustes valutas pea edasi.

Ma usun, et ega ma nüüd mingis külmetushaiguses ole, lihtsalt liiga lühikese aja jooksul on liiga palju asju juhtunud, häid ja mitte nii häid. Noh lugesin Tiidu blogist tervise paugust ja kui olin saanud end sinna vormi, et olin võimeline ajama vatid selga, siis läksime ostma ingverit.

Meil on viimaste päevade jooksul lõpuks ometi sadanud lund, aga ega linna lume rookimismasinad pole jõudnud meie kvartalisse, seega sumasime lumes.

Helistasin ka tööbüroosse, et oma eriala inimesele panna aeg kinni. Hea kui sõimata ei saanud - jutt käis natuke nii - mis, te tahate tööd, ei meile ei ole tulnud selle aasta juhendeid, ja ei ole tulnud ka vahendeid "tukityölistämisen" ma ei tea kuidas seda tõlkida. See on nii, et riik eraldab teatud summad mis makstakse töö andjale, et ta palkaks töötuid tööle, sealhulgas suurem palkaja on linn. Seega pannakse raha ühest taskust teise, mille tulemusel minu taoline "luuser" saab 6 või 10 kuuajalise töölepingu. Nüüd siis näitab lugu nii, et sedagi vist ei saa. Kurb.