Ma olen natuke segaduses. Eile kuulsin, et üks väga armas neiu on jätnud töö ja vabaabielumehe ja kolinud oma ema juurde. Noh kuna ta oli nii noor, siis muidugi oli ju minu arust nagu vara end siduda, aga lahkuminek on lahkuminek. Miks tundub mulle, et see nagu oleks ok ja too teine oma pojaga tragöödia. Kas ongi nii, et kui ennast ei puuduta, siis mis see minu asi ja suhtutakse asjadesse ükskõikselt. Miks võõras mure nagu polekski mure. Muidugi ega kogu maailma valu ka ei saa endasse nagu koguda.
Teisalt mulle tundub, et moes on nagu mingid proovi kooselud - elatakse aasta, poolteist koos ja siis korjab üks oma kompsud ja läheb ära. Nojah kuni lapsi ei ole, on see ju ok. Aga ega lapsed ka midagi ei tähenda kui juba selline ellusuhtumine on tekkinud. Ma ei tea, ma olen segaduses.
Muidugi võibolla, et kuna ma oma ligi 20 aastat tagasi toimunud lahutusest nagu üle pole saanud siis näen ma kõike oma prillide läbi, nõme, eks ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar