Oli töö, kodu, noorik kodus - läks töö ja kõik muugi. Kas nüüdsel ajal enam ei osata rääkida. Rääkida raskedki asjad sirgeks, leida lahendused. Olla toeks, siis kui on raske. Miks kõik ebameeldivused kuhjuvad ühele inimesele. Mul on nii pagana raske ja ma ei oska aidata. Kui lapsed on väikesed, võtad ta sülle, puhud valutavale sõrmele või põlvele ja varsti on kõik taas hästi. Aga kuidas aidata täiskasvanuid kui nad ei oska elada või nende elu näib laviini alla jäävat. Mul on nii kuratlikult valus, eriti selle pärast, et ma ei saa midagi teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar