Ma usun, et mõnel teiselgi on mõnikord nii juhtunud. Teed plaani ja siis läheb miski untsu ja teine ja lõpuks on selline tühi tunne ja kui nii on, siis on ka nagu mingi kummaline vasardamine peas ja põsed kuumavad ja tahaks vaid minna ja pugeda pimedasse ja sooja nurka ja magada. Aga võibolla on see siis minuni jõudev reisipalavik, ei tea.
Igatahes algas päev poollubavalt, kartulid said keedetud selle kartulivormi tarbeks ja täitsa sobivalt need ka lõpuks pandud magusaks minema ja mina suundusin täitma päkapiku tööd. Aga inspiratsiooni ei olnud, neid asju, mida ajasin taga ei leidunud ja nagu midagi ei olnud. Poed kraami täis, aga kui midagi tahad, siis ei ole. Kaks tundi jooksin ringi ja ei midagi. Jama. Kuna pidin minema pikendatud retseptile järele ei olnud aega rohkem ja suundusin kodu poole. Ma teadsin, et polikliinik suletakse kuskil enne nelja, aga reede auks oli see juba kolmest kinni ja nii siis ei saanud seda ka.
Aga pea tõesti natuke valutab ja põsed õhetavad. Ilmselt pinge ja "turhautunut olo" sõnaraamat andis selle kohale eesti keeles sõnaks - frustreeritud, mulle täiesti võõras sõna, tea kas siis enne sellist tunnet ei tuntudki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar