Mulle meeldib kambas tööd teha :)

Oma nooruse ma veetsin maal ja maal on alati midagi teha. Too vett, too puid, vii solk välja, koori kartulid ja pese nõud. Mu võõrasisa oli ametilt korstnapühkija kuid ta oskas teha mida tahes ehituse või mis tahes oma maja remondi juures vajalikku tööd ja muidugi olin mina selline abimees, kes hoidis kinni või ulatas tööriistu. Kui jõudu rohkem tuli, siis sobisin ka sae teise otsa ja puid saagima. Ekstreemsematest majapidamistöödest oli kuke tapmine, sest too pagana kukk läks veel ilma peatagi lendu ja lauda taha nõgesepõõsasse.

Aga selle sama asja lisaks, läks minu ema karjalautta tööle kui ma olin 13. Minu jaoks see tähendas igapäevast laudaskäimist. Siis kui käisin õhtuses vahetuses koolis pidin minema hommikulüpsile, aga seda oli ainult üks aasta. Tavaliselt käisin hommikuses vahetuses, meie ajal algas kool veel kell 9:00 ja ainult erandjuhul oli eeltund. Koolist tuldud sai siis ruttu ruttu koduses harjutused tehtud ja õhtusele lüpsile. Suviti käisid karjanaised kordamõõda ka karjas ja see oli juba eriti tore. Tavaliselt olime meie lapsed siis karjas.

Tol ajal ma küll ei pidanud raskeks tööks ema laudas aidata ja olin koguni uhke kui tulin kõigega hästi toime. Taskuraha sai teenitud suviti kolhoosipõllul peete kõblates, või kevadel kapsataimi istutades, koguni lina olen olnud koristamas. Iga pihk maksis kopika. Aga klassiga kartulipõllul oli suisa tore olla. Isegi ülikoolis käisime kahel aastal septembrikuus kartuleid korjamas. 67 aastal olime Kirblas, see oli kuskil lääne-eestis. Me magasime kohaliku kino laval ja kui näidati kino pidime olema vait, saali poole ei saanud minna, oleks tulnud maksta pileti eest, aga noh ka teiseltpoolt sai loetus tekst.

Ehitusmalevas olin kahel aastal 1969 Tsirgulinnas ja 1971 Viljandi lähistel. Nendest aegadest sain sõpru kellega lävin ka veel praegu. Kuna sel ajal oli täiesti loomulik, et tööd tehti rühmas, siis jäi sellest ka kogu edaspidiseks eluks valmidus teha koostööd. Ja töö ei tundunud ebameeldiva tegevusena, vaid see oli lõbus.