Esiteks vanaema, minu ema ema. Minule tema oli palju lähedasem kui oma ema ja kuigi viimased kümmekond aastat ta oli natuke segi, siis minu ta tundis alati ära ja pidaski mind nagu oma kaheksandaks lapseks. Vanaema oli alati rääkinud, et ta tahab elada nii kaua kuni Elvi saab täisealiseks ja tema soov täitus. Ta suri minu 18:aastase sünnipäevale järgneval päeval. Kuna samal ajal oli keskkooli lõpueksamite periood, siis minu kogu jõud ja tähelepanu oli hõivatud sellega ja vanaema leinamisele pühendusin hoopis vähem. Võib-olla siis just avaldus minu praktiline suhtumine ellu ja surma. Kuskilt hoopis hiljem lugesin kellegi mõtleja ütlust "Las surnud matavad surnuid, elavatel tuleb elu edasi elada".
Teisena on minu ema õde, tädi Kati. Kui välja arvata ema noorem vend Andrei, siis tädi Kati oi kogu sõsarkonnast kõige lähedasem meie perele. Siis kui olid vanaema matused, siis ema ja tädi Kati võtsid 3 platsi, et siis hiljem ema kõrvale tulla. Tema uinud ära umbes kuu aega pärast minu pulmi, tõsi ta oli juba sinna tulles väga haiglane, aga Mikko mäletab siiani kuidas ta peast luges Pushkini luuletusi ja laulis vanu laule soome ja saksa keeles. Tädi Kati oli võrratu inimene.
Kui siis 94:ndal aeg jättis ema mehe Volli, siis ei hakanud ema otsime talle kuhugi mujale paikka vaid andis oma koha, seega jõudis võõrasisa oma ämma kõrvale. Noh nad said ka omal ajal hästi hakkama. Võõrasisa rääkis setukeelt, vanaema soome keelt ja arusaamine oli kui mitte 100 %, siis ikka väga lähedal sellele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar