Alustame sellest teisest - harjutamine töötu elurütmisse. Ehk täna pole vaja minna tööle, homme pole vaja ja vähemalt pool aastat pole mingit lootustki saada tööd. Hea kui kuskil enne või pärast jõule. See on taas selline kummaline, mitte mingi asja tegemiseks pole kiiret. Pole mingit vahet kas teha midagi täna, homme või kuu aja pärast. Kes viimastel päevadel on lootnud minu blogist midagi lugeda on põrganud sellele samale tühjusele, mis ka minu hinges praegu aset leiab. Nii.
Kevad on tänavu olnud varane, lehtede riisumine, mis meil leiab aset kuskil mai keskel on juba tehtud, peenraid teha on siiski vara. Metsa all olen näinud sinililli ja ühel eriti soojal ja varjulisel kraavikaldal koguni ülaseid. Eelmisel sügisel jäid lillesibulid istutamatta, vanadest on mõned jäänud ellu ja ninakesed välja pistnud.
Egiptuse reisipiltide läbivaatamine toimud, natuke muidugi vaja neid siit, sealt parandada, eks siis riputan need jälle kuhugi ka üles.
Kes tähelepanelikult lugesid pobisevad nüüd omaette, et mis see teine saladuslik projekt siis on? See on kuidas seda nüüd kenasti öelda - minu enda leidmist aastatega lisandunud rasvakihi alt. Pühapäeva hommiku algkaal oli 91,6 kilogrammi eluskaalu öösärgis. Mikko liitus loomulikult kaaskannatajaks, või olgem ausas, nüüd ta saab 5 x päevas sööki ja teen mina. Viimased 10 kuud sai koos söödud vapapäevadel, muidu ikka igaüks siis kui tuju tuli. Kõige raskem on 2 liitri vee ära joomine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar