Lahkumiskingiks sain muumiteemalise kruusi ja teiselt töökaaslaselt 2 raamatut, üks neist hispaania keelne oli muide Egiptusest. 
Noh tuleb siis hakata sõnaraamatuga uurima. Kuidagi väga kurb tunne on. Homme siis polegi vaja bussi peale joosta. Nii kena oli tunda end tähtsana ja minna tööle. 
Ei ma ei ole pettunud või mingil moel kibestunud, nagu nii mõnigi kord enne, kui tööd lõppesid. Sain ma ju isegi 4 kuud üllatusena lisaks. Olen lihtsalt kurb.Ja natuke kurb olen oma mehe pärast. Küll ma teadsin, et ega talle kunagi ei meeldi kui mina kodust kuhugi lähen. Aga ma ei saa nii olla, et ma ainult kodus oleks. Ma tunnen end siis puuris olevat. Ja vaikselt lämbuvat. Ma tean, et minu reisimine on kulukas. Ja võib-olla minu tuludega inimene peaks rahulduma paigal olemisega. Aga ma olen nii kaua nii paljudest asjadest loobunud, et nüüd ma enam ei ole nõus sellega. Ja siis kui avaneb vähenegi võimalus, ma lähen. Mis siis, et see teistele ei meeldi. Alati lihtsalt ei saa elada ainult teiste jaoks.
Ja nii ma siis tulen esmaspäeval Eestisse ja teisipäeval me stardime Ellega Egiptusesse Hurgadasse. Seekord olid kõik reisikorraldusega seotud probleemid tema õlul. Ja peab tunnistama, mul oli tegemist, et mitte liialt vahele segada. Muidugi tuleb tunnistada, siiani olen ma olnud päris isekas reiside organiseerimisel ja muidu ka. Tuleb harjutada koostööd. Vist see on ka külgejäänud sellest kui olen nii mitmeid kordi reisinud pojaga, siis ju oli selge, et mina tegin ja otsustasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar