Käisime kinos

Mõni päev tagasi Satu pakkus välja võimaluse minna "porukalla" kinno vaatama Kirjava huntu (The painted veil) nimelist filmi. Vau, millised vaated ja ega filmil muidu ka midagi viga polnud. Hea vahelduseks ka midagi hingele vaadata, ega seda jätkuvat laskmist, tapmist, peksmist. Kuigi ka siin oli palju surma ümberringi ja üksi jäi see peategelanegi. Seega kurb lõpp, noh ega õnnelikud lõpud ka elus nii igapäevased ole. Hinge muidugi see jäi ja usun, et mitmeid, kes veel on võimelised tundma, ka valusalt puudutas.

Pärast filmi muidugi läksime "jatkoille" tinistasime ühed ja läksime laiali. Meie seltskonnast teised on kõik üksi elavad, iseseisvad naised. Täna hakkasin mõtlema, et ka minu teised sõbrantsid kuuluvad samasse kategooriasse. Ütle kes on sinu sõbrad - põhimõttel mida see räägib minust. Kas ma imetlen neid, ilmselt jah. Aga ma ise ei tahaks mingil juhul üksi elada. Vabadus ja iseseisvus ei kaalu mingil juhul üles teise osapoole abi, turvalisust, seltskonda.