Ah, mis see minu asi on.

Viimasel ajal olen tihti leidnud end môtlemast nii. Vanasti kui midagi oli minu arust lohakil vôi valesti, puutusin kohe asjasse. Ja kui ei läinudki muutma, siis rääkisin sellest, vôi kui jutt oligi minu tegutsemispiirkonnast väljas reageerisin mingil moel. Nyyd kui tööl on jäänud olla vaid 6 päeva, leian end môtlemast "ah, mis see minu asi on". See on siis see bohuism, millest Tiit kunagi ammu kirjutas. Ykskôiksus.

Aga täna hommikul tööle tulla oli kena. Viimaste päevade soojad ilmad olid vähendanud oluliselt juba ennegi väheseid lumehangesid ja kôikjal oli kole ja must, lume alt oli sulanud esile kogu talve hoolimattus ja prygi. Öösel sadanud lumi taas kattis kôik nagu puuder vana naise näol. Ajutiselt. Noh pole viga varsti kui rohi taas hakkab kasvama muutub ymbrus meeldivamaks.

Kuigi ma olen kindlasti suve inimene, siis hakkasin môtlema, kas me suhtuksime nii suvesse, ônnestumistesse kui ei oleks kylma talve, ebaônne, kurbust. Paradiis ei tundu paradiisina ja kyllus kyllusena kui ei ole kunagi tundnud kylma ja vaesust.