Täna oleks peaaegu juhtunud nii, et oleksin tööle hiljaks jäänud, kuna ei tulnud mulle eile meeldegi see kella lugu. Hommikul siis mees äratas, aga ega ta seda nyyd ligimese armastusest teinud, vaid tal oli nagu sommid ytlevad "oma lehmä ojassa", nimelt härral oli vapustav pohmel, ja kui oleks olnud enam aega oleks olnud hea teda natuke praadida, vôi marineerida, aga noh töö kutsus.
Reedel siis juhtus nii, et mina ilmutasin kôigile, et tulen natuke hiljem kuna olen minemas syynnale. Juhtus siis nii, et nii kummaline kui see ka on olin esimene, kes saabus koju, kuskil poole kahe ja poole viie vahel oli tulnud ka härra ja Margus tuli siis pool viis, näljasena. Seletas, et kui pärast pidu korralikult kôht täis pugida, pole kartta hommilul peavalu.
Meie endiste töökaaslastega alustasime synnat kultuurilise toiduga. Teatri etendus oli selline, mille kohta papa Grenzmann kunagi ytles "bez pol litra ne poimesh". Aga parajalt raputas kyll. Seejärel siirdusime yhte restosse, kus olid koguni valged laudlinad. Ja kuna mina tulin otse töölt, siis pistsin pintslisse yhe kiievikotleti ja see kuigi maksis palju ka oli hea, tôesti väga hea. Ja seal oli plaadimuusika ja meie eided oma vahel vihtusime nii tantsu, et kui kaheteistkymne paiku seadsin sammud koju olin märg kui vette kastetus kass ja olin täitsa kindel, et järgmine päev oleks puujalgadel kôndimine. Ônneks nii ei juhtunud. See muusika oli 60 - 80 aastatest ja Yellow Submarine tuletas meelde neid aegu mill viimati selle järgi sai tantsitud 71 Viljandis ehitusmaleva kokkutulekul.
Tavaliselt olin hirmsa enesekontrolli all ja jälgin end kogu aeg kôrvalt. See kord, ilmselt osaliselt ka teatrietenduse môjul, muide me istusime esimeses reas, ei môelnud yldse sellele, et tegelikult 92 kg, 60:le lähenev mutike vôiks olla naeruväärne, niimoodi hypates ja karates. Aga see tegi head hingele, ja iseenesest tuleks teha nii tihemini.
Ma olen noor
1 päev tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar