Vaikelu

See jutt on nyyd nii, et kirjutamine on omamoodi enda rahulolematuse vôi ka erutuse välja elamine. Kui siis nii seest kui väljaspoolt miski eriti ei ärrita, ei tule nii tihti ka tarvet äänes olla. Teine pôhjus vaikuseks on pimedusest ja lumepuudusest tingitud talveune taoline turdumus.

Novembrikuine puhkus üksinda oli päris hea moodus môelda enda ja oma elu üle, saavutada teatud tasakaal. Meil kôigil on oma valulävi, kui oleme väsinud, siis see madaldub ja mônikord on selline tunne, et absoluutselt iga asi ärritab. Kui siis oleme puhanud ja endaga tasakaalus, siis isegi suuremad jamad jätavad meid külmaks ja möödume neist ôlgu kehitades. Ega see viimane ka nii hea ei ole, aga siiski oma närvide osalt parem asi. Kogu maailma valu läbi elades pôleme enneaegu läbi.

Minu detsembrikuu oli sellist vaikelu, jôulud ka eriti ei olnud midagi, uus aasta tuli natuke juba värvilisemalt. Elamuseks kujunes aga ema 85:s sünnipäev, eriti sellepärast, et sain vanema poja ja hea sôbratari meile meelitatud, kahju, et sôdurpoiss ei saanud just sel nädalavahetusel vaba päeva, siis oleks olnud pidu täiuslik, aga eks ma ole harjunud sellega, et ega kôike head alati ei saa. See oli täiesti ilma alkohoolita ja meil oli kôigil ääretult lôbus ja hea olla. Mina muidugi nautisin kôige enam sellest kui sain üle pika, pika aja olla samas ruumis oma pojaga, vôisin lihtsalt vaadata teda, kuulata ja aegajalt vôtta kinni ta käest. Hingata sama ôhku ja môelda kui tubli ta ikka on. Samal ajal ma tean, et me oleme liialt eriliste vaadetega elule, et ei tule kône allagi kunagi vanaduspäevil temaga lähestikku elada, nagu praegu minu ema on minuga. See eest päev vôi paar aastas on eluliset vajalikud.

Tore oli ka vôimalus Katsiga lobiseda kella neljani. Tema ônneks elab siin soome poolel ja tal on natuke kergem seega tulla mulle külla. Nüüd on siis kôk peod peetud ja algab taas tôsine elu.