Pimedus taandub...

Nii täna oli juba ysna kena tulla tööle, taevas oli selge ja ôues valge, tänava laternadki kustusid kui olin peatuses. Pakast kyll jätkus, aga ega see ei olegi mingi probleem kui on ôige riietus. Millega ma siis olen tegelenud viimasel ajal? Tuupinud hispaania keelt. Eelmisel sygisel hindasin end yle ja valisin natuke raske, kui nii täiesti aus olla, siis mulle kole raske kursuse, ja kuigi tegin ka siis kôva tööd siis sain just ja just aru, millest räägitakse. Seega pärast uut aastat enam ei läinud. Aga mu ôpetaja helistas eelmisel teisipäeval ja kui olin kogelenud midagi ebamäärast oma tulematta jätmisest kysis ta otse, kas oli liiga raske kursus. Ytlesin, et jah. Siis ta tegi ettepaneku, et ma vôisin siirduda teise ryhma mis ei lähe edasi nii kiire tempoga. Kus juures ôppematerjalid oleksid samad.

Niisiis, hakkasin aga jälle pihta. Tea kas see on kinni east vôi mis, aga need sônad enam nii hästi ei jää meelde. Vanasti piisas kui lugesid paar korda ja kordasid yle ja seal ta oli. Nyyd tuleb teha ikka täitsa palju tööd, et midagigi meelde jääks. Ônneks meil on praegu tööl Andorrast siia tulnud hispaanlanna. See saab siis mind aidata koduste ylesannete tegemisel. Tôlketööga saan ise ka hakkama ja arvutil ja netis olevad sônaraamatud on mugavad. Tuleb meelde kuidas vanasti sai lehitsetud pakse sônaraamatuid kui oli vaja mingi tôlge teha.

Ujulas sel nädalal ei ole veel käinud, aga kindel otsus reedel minna. See on muide homme. Mis veel. Tulin siin yhel päeval koju ja mees vôttis vastu sônadega "Pyöräytin tässä yhden ja aion pyöräyttä huomenna seuraavan" Ta oli teinud rullbiskviidi ôuna moosiga. Loodus ei salli tyhja kohta. Mina olen päevad kodust ära ja tema valdab köögi. Noh, jah, on see uus olukord ja vajab tôsist analyysi kuidas sellesse suhtuda.