Jõulu masendus

Oma esimese jõulu siin Soomes veetsin 1989 aastal ja juba siis ütlesin endale, et olgu see esimene ja viimane kord, järgmisel aastal olen kindlasti Eestis, sõprade, sugulaste, tuttavate juures. Aga teisiti on läinud, ainult kahel korral olen pääsenud ära, korra olime Margusega Sri Lankas ja korra üksi Keenias.
Kui siis lapsed olid väikesed, õigemini Margus ja teised poisid veel kodus, oli olukord ikkagi kuidagi talutav, tehti jõulusid neile. Majas oli elu ja igat pidi lõbusam. Selgi aastal olin plaaninud algul minevani Eestisse, aga nii pagana raske on saada siit ära. Pealegi olin pärast Kuubat kuidagi lõpp väsinud ja kui rääkisin oma plaanist veeta jõulud Eestis, siis see nagu eriti ei sobinud kellelegi ei seal ega siin. Töölt sain küll pikad pühad, koguni seitse pikka päeva :). Homme siis tööle. Üritasin end meelestada jõuludele, käisin kinke jahtimas. Küpsetasin pirukaid, kaneelisaiakesi, piparkooke. Sel aastal esimest korda õnnestusid mul ka need (porkanalaatikko, lantulaatikko, peruunalaatiko) soomlaste jõulusöögid. Marguski oli kodus. Kirikus ja surnuaial käisime. Kell kuus istusime lauda. Seitsmeks oli kõigil, ka ema oli tulnud üleskorrusele, kõhud täis ja seltskond pudenes laiali. Mitu nädalat ettevalmistust ja tunni ajaga oli kõik läbi.
Istusin siis üksi köögis ja mõtlesin taas kui totter oli olnud otsus jõulude ajal siin olla.
Väga vanal ajal sõitsime jõuludeks või õigemini uueks aastaks maale ämma juurde. Või siis tegime peo tuttavatega koos, meil või mujal. Nii imelik kui see ka on, aga Eestis ei tundnud ma ennast kunagi üksildasena. Siin see eest vägagi tihti.