Eilsest lumetormist veel

Kui hommikul tööle minek kestis poolteist tundi ja ei pidanud õues koonutama ja bussi ootama, siis nii head õnne ei olnudki enam hiljem töölt minnes. Kuigi omast meelest olin soojalt riietunud ja ka soojad saapad jalas siis tund aega bussipeatuses tegi oma töö ja kahetunnine koju sõit viis ära viimasedki plaanid õhtul töökaaslase lahkumispeole minekuks.

Kodus siis tegin sooja jalavanni ja jõin liitri sooja teed, enne kui sain selle jäädunud tunde kaduma. Muidugi siis tuli mõnus unine olek ja läksin natukeseks pikali, tund hiljem otsustasin vahetada riided öösärgiga ja kuigi ega ma otseselt ei jäänudki magama, aga siiski poolunes siis olin. Kuskil kahe paikku ärkasin hamba tuikamise peale ja enam ei saanudki mitu tundi und. Ega see hambavalu nii eriti terav olnud, aga mõte, et see võiks selleks muutuda näiteks ülelennu ajal, aitas küpseda otsusel, lasta kogu kihv välja tõmmata. Hommilul siis kohe helistasingi, ja täna oli minu hea päev, sain aja arstile.

Juba paar päeva on mind "kositud" jätkama tööd samas kohas vähemalt kaks kuud. Muidugi ega see ei sõltu tööandjast vaid eelkõige tööbüroost, kes otsustab, kes ja kui palju. Kuna siin maal töökoht on väärtushinnangutes esimesel kohal, siis ollakse tööl, isegi kui see ei olegi mingi unelmatöö. Seega siis võtsin kätte ja helistasin sinna, siis oleks hea olnud öelda, küsisin aga mis teha ei lootustki. Aga arvake kuidas läks???? Too tööbüroolane, kes vastas, kuulas kes olen, vaatas siis arvutilt ja siis ütles lause mis oleks mul jalad nõrgaks võtnud kui juba ei oleks istunud.

Nimelt "ma ei näe teie andmetes mingit märget, miks me ei võiks pikendada neli kuud teie tööle suunamist", tule taevas appi,

siiamaale see lause on kõlanud natuke teist moodi, nimelt "ma ei näe teie andmetes mingit märget, miks me peaksime pikendama teie tööle suunamist". Lisas veel, et uurib täpsemalt järgi ja kui see ei peaks õnnestuma, siis helistab. Kõnet ei tulnud. Ega ma veel eriti ei usu aga kangesti näib et olen veel aprillini tööl. Mis on majanduslikust küljest bueno. Iroonia peitub asjas vaid selles, et see on mu siin olemise ajal esimene koht kus ma ei ripu küünte/hammastega vaid olin täitsa nõus sellega, et kogu jutt lõppebki enne jõulusid.

Irooniaga oli tegu ka hambaarsti juures, kui ta küsis kus ja millal mu hammastele need kroonid pandi, mis nüüd tuli saagida pooleks, et eemaldada üks tugihammastest. Nimelt mainis et nüüd oli juhtunud nii et hammastele mille oletetav iga oli viis aastat on peale pandud 50 aastat kestvad kroonid ja sillad. Seega neli aastat tagasi pandud hambad oli kohutav viga. Kui veel meenub milline valu see oli ja kuidas ma kolm kuud burana 600 neli korda päevas sõin, Jube lugu. Rääkimata sellest kui kalliks see mul tuli.

Üldse olen ma oma elus teinud kõike kõige valusama ja raskema kaudu. Alati jooksnud peaga vastu seina, kuigi kõrval on olnud uks. Pole viga, kolme tööpäeva ja võite soovida minule "vaya con Dios".