Sügisest...

Viimasel ajal olen märganud, et nagu iseenesest on palju mõtteid kuidagi iseenesest tüürinud sinna sügise ja vanaduse poole. Vaatasin siin üks päev puid, mõnedel on taevalikult kaunid lehed ja ilus vaadata, teisel lehed muutuvad koledaks ja ei nagu taha vaadatagi neid. Mõtlesin üleeile, et lähen otsima sügisilu, fotokaga. Aga aeg nagu kuidagi kadus. Pealegi on olnud pilves. Eile õhtul korraks tuli päike esile ja kuldas üle meie naabri kaks kaske. Need on teineteisest ühe meetri kaugusel. Ühe lehed on täiesti kollased ja naabril peaaegu ei ühtegi kollast lehte. Miks nad on nii erinevad. Kõik tingimused ju on samad ja näivad sama suured ka olevat. Nii ka inimesed Mõned on krimpsus ja küürus, teised laialivalguvad kui pannkook. Minu puhul eeldused on viimasele. Aga tõesti kenat vana inimest kohtab harva. Aga kohtab. Ühel õhtul seljataga vestlesid kaks inimest. Elust ja olust. Üks mainis, et on 87 a. Kui väljusin vaatasin tagasi, tõesti hea nägi välja, soengus ja silmad säramas. Vat selline tahaks ka 30 a pärast olla.