Kuidas ma käisin Põltsamaal maja müümas ...

... See oli siis selle suve üks projekte ja on seega viidud lõpule. Täna siis realiseerisin ära ka sellest saadud raha: maksin kuus arvet ja ühe võla. Notar küsis tehingut vormistades meil, miks nii vähe küsime ja ostjalt, mis siis on põhjuseks, et ta nii odavalt saab - ikkagi maja ja üle 4000 ruutmeetri maad.

Tolle hütikese muretsesid vanemad kui olin 11 ja põhjus oli selles, et seal, kus siis elasime, ei olnud kooli ja mina olin minemas viiendasse klassi. Kuna Põltsamaal juba elasid ema kaks venda ja õde, siis oli loomulik, et ka meie pere kolis sinna. Maja ise oli kole väike, vaevalt 40 ruuttu, koosnes esikut, köögist ja ühest toast. Tõsi köögist läks uks külma sahvrisse, kus talvel kõik kenasti ära külmus. Siis kui mina koolis käisin ei olnud isegi elektrit. Kuskil 80:ndatel kolhoos vedas elektriliini ja ema tellis kaevupuurija. Kuni selleni saime vee lahtisest kaevust. Mõnikord eksis ämbrisse ka sisalikke, ja kuival suvel lõppes vesi.

Pärast võõrasisa surma ema enam suveti eriti kaua seal ei olnud ja umbes viis aastat tagasi oli valmis kogu kupatuse maha müüma. Pani kuulutuse kohalikku lehte ja jäi ootama ostjaid. Kuna omal ajal ei olnud raatsinud maad osta, siis keegi seda mädanud hütti ei tahtnud. Tõsi tuttavate kaudu leidus perekond, kes nõustus maksma omamoodi järelmaksuga, mis oli vale käik. Kuna need lagastasid maja ja ümbruse nii täielikult ära, et isegi kolmanda maailma slummid olid selle kõrval kenad. Pealegi ei maksnud nad ka ja kui eelmisel aastal tulime neile nagu müüma ei ilmunud nad isegi paigale ja olid hoopis kuhugi mujale kolinud. Seega siis tehti poole osas pärad ja teise poole ostsin emalt. Sügisel siis käisin ostmas ja välja mõõtmas maad ja talvel maksmas. Siis kohtasin ka oma praegusi ostjaid, meeldivad inimesed. Noh registrisse kandmine võttis aega ja need ostjad ka ei võtnud omalt poolt ühendust, arvasin et juhtus samane lugu ka nendega. Siiski kui tuli teade et maa on registris helistasin ise enne kui kustutasin mobiilist ostja nime. Noh aega läks ja lõpuks sai broneeritud aeg ja eelmisel kolmapäeval oli start Eestisse.

Räägitakse, et kaugelt tulevad ei jää tavaliselt hiljaks, seega ka meie tulime ühe päeva varem ja ka hommikul startisime juba poole viie paiku kuigi laev läks alles kell kaheksa. Peatusime poja sõbratari juures, tõsi me arvasime, et pererahvas on ka kohal. Oma 40 aastase täiskasvanud elu jooksul olen ise vastuvõtnud arvukaid külalisi, ka eriti kitsastes oludes, aga kunagi ei ole ise läinud kodust ära, et külalised saaksid mugavamad olud. Mäletan Välja tn kus meil oli kokku 33 ruuttu ja meid endid oli juba neli, siis mõnigi kord magasid inimesed köögis ja esikuski, venelastel on vanasõna "v tesnote ne v obide", aga noh eks tänapäeva elu ole vist teistmoodi ja kes olen mina neid asju arutama. Aga oleksin olnud märksa õnnelikum kui pererahvas oleks kodus olnud, oleks saanud paremini tutvuda ja rääkida ja kasvõi lihtsalt "seurustella" nagu räägivad soomlased. Nüüd olime me, nagu need kährikud, kes tulid mägra maija ja selle elanikud olid sunnitud minema evakuatsiooni.

Järgmisel päeval siis aegsasti võtsime suuna Jõgeva poole. Vahepeatus oli Põltsamaal, oma hütti küll ei pidanud nii tähtsaks et oleksin läinud viimast pilku peale heitma. Seal kohtasime siis ostjad ja suunt Jõgevale. Ka sinna jõudsime tund aega varem ja tegime siis viimaste oma kroonide hävituse kohalikes poodides. Pärast ostu/müügi vormistamist tulime Põltsamaa kaudu tagasi. Kuigi sadas, ostsime kohalikust poes poti lille ja viisime surnuaiane. Mul ju seal vanaema, tädi Kati ja võõrasisa Volli. Kui siis ka see vabatahtlik kohustus tehdud, sai Eestimaa kaart laiali laotatud ja maha pandud marsruut Raplasse. Enne linna sisenemist sooritasime kohalikus bensujaamas natuke "siistimpään asun" rietumise ja oline Nõmme kõrtsis viis minutit enne kokkulepitud aega. Oli ju mingi selline ütlus et"täpsus on kuningate eesõigus". Käisime vaatamas ka seda sauna mida poiss oli suvel ehitanud. Väga kenas kohas, tõesti ürgne maja, kui kunagi korda tehtud siis tõesti võimas. Mulle avaldas muljet kudumisteljed ja pooleliolev töö. Sealt suundusime taas Nõmme kõrtsi, kus tutvusime meeldivate inimestega. See poolteist tundi möödus nagu 10 minutit ja oligi aeg taas lahkuda. Sel päeval oli osaline kuuvarjutus. Mis meid sellel sõidul eriti üllatas oli korras teed. Nii Põltsamaalt Raplasse kui ka sealt Tallinnasse. Reedene päev siis oli shoppamine ja kenasti õigel ajal laeva minek. Meie reisiplaan oli nii täielik, et Parolas olime 5 min enne seda kui Margus vabanes ja tõime siis ka tema koju puhkusele.

Selline siis oli marsruut Tampere - Helsinki - Tallinn - Põltsamaa - Jõgeva - Põltsamaa - Rapla - Tallinn - Helsinki - Hämeenlinna - Parolanummi - Tampere.