Kahekümne kuuest kaksteist ...

... see on peaaegu pool. Lugu nii, et see töö, kus praegu olen on tähtajaline ja kestab 26 nädalat. Sellesse sisaldub kaks nädalat puhkust. Nüüd siis on kaksteist nädalat läbi. Sellest nädalast alates on esmaspäeval meie muuseum kinni. Siiani on olnud meeldivus vahelduv, aga täna taas keegi mõtles välja, et siiski ei tohiks, ka siis kui külastajaid ei ole, lugeda. Lugemine natukegi aitas ajal kuluda, aga 8 tundi teha ei midagi on tõesti jama. Proovin kuidas oleks kui teeks pisikesed spikri tüüpi lehekestele hispaania keele sõnad. Kui neid peos hoida, ega siis keegi näe mis teed. Tuleb proovida.

Järgmisel nädalal on siis ees Eestisse tulek. Nüüd siis tuleks välja mõelda mida ja kus käia selle aja jooksul kui olen seal. Kuigi esialgu ei ole selge, kus need kaks öödki veedame, mis seal oleme.

Sügis pressib peale. Ja üks mitte nii meeldiv on need banaani kärbsed. Neid on taas kõik kohad täis. Muidugi õunad ja hapnevad kurgid ja kui akna lahti teed siis neid lihtsalt tuleb massiliselt. Kevadel olin hädas nende kurgi seemnete ja idanemise ja õitsemisega. Noh lõpuks hakkas ka kurke tulema. Paar nädalat oleme iga päev neid söönud ja neli nelja liitrist purki olen ka pannud hapnema. Need on ka juba päris head, tuleb viia keldrisse.