Imelik asi see inimese psüühika

Mõnikord teed midagi suure innuga, ei pane tähele aega ega vaeva, tunned tõsist rõõmu kui asjad õnnestuvad. Ja siis tuleb tilk tõrva su kaela ja korraga on ilm paha, must, paha. Kuhu kaob see innustus, sest töö on ju olemas. Miks anname end mõjutada sõnadest. Kellegi pahatahtlikust suhtumisest. Miks on üldse nii, et selline möödub asi nagu välja öeldud sõna meid riivab ja miks me anname sel end üldse mõjutada. Peaks sellised pahatahtlikud asjad lihtsalt ühest kõrvast sisse, teisest välja laskma. Keski on öelnud, et koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Aga mõnikord isegi udusulega puudutamine on valus. Psüühika on krussis.