Vande andmine

Nii siis laupäeva hommikul seadsime auto Parola suunas ja läksime kuulama kuidas meie noorim poeg ja vend oli vandumas truudust kodumaale. Kuigi tema verepärandis on ainult 1/4 soomlast, aga kuna ta on siin kasvanud, siis on ta soomlane, samuti kui mina kellel ei ole grammigi eestiverd, olen eestlane vaid sellepärast, et olen seal kasvanud eestlaseks. Kui palju meie esivanemad määravad meie olemust, ei tea. Kuna ema jutu järgi minu pärisisa on venelane, kas siis sellepärast tunnen midagi ürgset kuuldes vene ballaade. Eestlasena oli ka minu suhtumine ebamäärase venelase kohta tõrjuv, samas need keda tundsin olid kõik meeldivad isikud. Aga nüüd olen kaldunud kõrvale põhiteemast

Vanasti ei mõistnud neid emasid kel oli peres sõdurpoisse, aga nüüd ka mina olen uhke oma poja üle. Alles ta oli koolipoiss, nüüd on sõdur, mees. Kahju et teised pojad ei käinud läbi seda osa mehe elust. Ilmselt nõukodude armees valitsev oli muutnud suhtumise kõikidesse armeedesse äärmiselt negatiivseks.

Olin äärmiselt üllatunud sellest, et meid lasti sisse territooriumile ilma kontrollita, isegi mingit paberit ei nõutud ja mina kes videodega ja fotokatega ringi tuiasin ja keegi ei tulnud ütlema midagi. Soome armees on kaks eri taba anda vannet.
1. "Sotilasvakuutus" kus vannutakse "kunnian ja itsetunnon kautta", see on siis "au ja eneseväärikusetunde" nimel.
2. "Sotilasvala" kus vannutakse Issanda Jumala nimel.

Meie Margus valitses esimese kuna ta tundis, et ei ole hinges usklik, seega see teine ju teda ei seoks ja oleks narrimäng. Sotilasvakuutuse andjaid oli kuskil seitsmekümne ringis kui Sotilasvala andsid üle 11oo, meie osas oli see intiimsem ja lähedasem kui tuhande noorsõduri vande andmine. Kõige muu osas oli vanne sama ainult need kaks sõna olid teised ja ka kogu muu rutiin oli sama. Kui siis vanded antud ja sõdurid said oma baretid pähe

oli kogu armeeüksuse läbimarss,


kaasa arvatud tankid ja muud tehnika imed.

Pärast seda oli võimalus käia tutvumas Marguse kasarmuga, tema tuba oli tõesti spartalik,



meid tutvustati selle programmiga, mis tuleb järgneva aasta jooksul olema poja tõelisus. Käisime ka söömas nende söögikohas. Jalutasime ringi ja mina kasutasin võimalust plõksutada ja lasin videol käia.

Selliste jalgratastega nad liiguvad ringi.
Ilmselt on see ainulaadne kogemus ka minu elus.

Tore oli et Urmas ja Liisa olid ka seal.


Margusele oli nii tähtis, et vähemalt üks vendadest oli kohal. Õhtul siis istusime kõik Ikuris, ilm oli kogu päev imeline, soe ja päikesepaisteline.




Meil oli eriti hea olla, samas pidasime ka Marguse sünnipäeva ära. Kuskil üheksa paiku laskis poiss jalga, me jäime veel õue istuma kuni hakkas pimenema. Sellest õhtust jäi eriti hea mälestus.

Järgmisel päeval oli mul tööpäev, esmaspäeval seevastu oli vaba ja läksime Margusele kinki ostma. Poiss tahtis endale korraliku MP3, kuna minu ressurssid on praegu kesised, osalistus poiss ise 1/3 osaga ja kui saime veel 40% hinnaalanduse, saime kätte kolme poole sajase riista. Nagu ikka läks sõjaväeossa minek kiireks ja viisime ta bussipeatusse. Veerand tunni pärast helistas koju ja suures hädas palus, et tooksime raudteejaama maha jäänud sõdurikaardi. Oi neid noori küll.