Raamatutest

Juba lapsepõlvest saati olen alati olnud selline paras raamatukoi. Ega ma eriti nips ei ole loen läbisegi läilat armastusromaani kui kriminulli, skifit, reisikirjeldusi, aga kui ikka sattub kätte tõeline raamat nagu Erich Maria Remarque "Elusäde", siis jah raamatut käest panna oli raske. Võrratu kirjanik. Seda oli omamoodi raske lugeda, just need täpsed kirjeldused koonduslaagrist. Mida inimesed kõik elasid üle, mind kõige rohkem vapustas just mõte, et need kes olid siis sadistid, olid ju enne ja ka siis omast meelest täitsa ok inimesed. Me oleme harjunud mõtlema, et selleks et teha julmusi on vaja olla kurjategija ja paha inimene juba algul. Kuid enamus ju ei olnud, olid tavalised postiljonid, kontorisekretärid - tavalised inimesed. Seega kas meis kõigis on olemas ka see pime pool, mis ainult ootab võimalust tulla esile. Ja mis on see, mis juhib meid, tehes kas sangari või kurjategija.