Eelmine nädal....

... oli natuke rahutu. Esmaspäev algas hambaarsti visiidiga. Oli taas see aeg aastast kui pidi minema hambakivi eemaldamisele. Nelikümmend aastat elasin teadmatuna sellest, et hambakivi tekib ja on paljude hambavalude põhjuseks. Kord olin küll kuulnud, et keegi tuttav oli käinud hambakivi eemaldamisel ja see oli olnud ääretult valus. Nüüdsel ajal käin vähemalt 3 korda aastas andmas end piinata. Maksan veel peale.

Ilmad olid soojad ja taas sain nauttida unest oma võrkkiiges. Juba teist nädalat õitsevad lillherned ja need on nii kenad ja nende lõhn enne uinumist. Võrratu. Mõnel ööl on tõsi natuke jahedam, aga noh keeran end siis paremini teki sisse ja pole viga midagi. On ju alati ka pisitillukesi beebisid viidud kõvemate pakastegagi õue magama. Mäletan Välja tn meil ei olnud rõdu. Ainult köök ja tuba. Kui siis üks poistest oli haige ja ei saanud mõlemaga korraga õue mindud, sai köögi aknad tehtud lahti, köök külmaks ja beebi magama. Pärast jälle elektripliidi kõik 4 rauda peale ja oli taas soe.

Mõnel õhtul enne uinumist olen üritanud mõelda, miks ma siis nii hirmsasti naudin väljas võrkkiiges magamisest. Kas on küsimus võrkkiiges, või õues magamise eksootikas. Ilmselt mõlemas. Kuni tipi mustaka ühikateni olin maganud reformvoodis, sellises korralikult väljaveninus. Ilmselt võrkkiige toob meelde neid lapsepõlve mõnusaid mälestusi. Muidugi värske õhk on asi omaette. Ja muidugi eksootika, tänaval autod sõidavad 20 m kaugusel, muidugi ega siin rajoonis mingid läbisõitu ei ole vaid suurelt jaolt oma tänava rahvas.

Reedel tuli Margus, kuigi ei olnud ette teatanud ja ega midagi erilist polnud ka kodus, nagunii poeskäigu päev on meil laupäev. Noh makaroone on alati neid siis keetsin ja praadisin, mõned viinerid ja kanamune sekka ja tuli hea toit. Laupäeval siis juba hommikul seadis poiss sammud Helsingisse sõpradega, seal oli mingi mängude festival või midagi sinna poole. Täna siis saabus poole päeva ajal tagasi veetis pool päeva arvutil, sõi esimestest õuntest tehtud plaadikooki ja taas aega teenima. Kahe nädala pärast läheme siis kuulama kuidas noormees vannub truudust kodumaale.

Homme siis lähevad siin lapsed kooli, busside graafikud muutuvad ja varsti alates septembrist on alati üks vabapäevadest esmaspäev. Mingil ajal siis algavad ka rahvaülikoolides taas kursused. Ma olen otsustanud jätta end kursust kordama ja lähen taas 4 tasemele. Vaja osta taas uus raamat. Ja uus õpetaja on ka.

Laupäeval käis emal külas ta venna tütar, tema nimi on taas Kadri, kuna neid meie peres on natuke enam, siis sai ta nimeks pien Katja. Ta ema oli ka Kadri. No nii see meie pien Katja tuli oma sõbraga. Aasta tagasi oli siis mu kallis onutütar(65+) olnud rootsilaeval tuttavate muttidega kruisimas ja kui siis teised väsisid ja kadusid magama, jäi tema tantsima 55 a soomlasega, veetis öö temaga ja siiani nad liiguvad koos. Kadedaks teeb. Noh käisid nad siis sõbraga venemaal esiisade haudadel ja vaatamas neid kohti kus lapsepõlve aastad möödusid. Oli väga nördinud kui vanavanaisa hauale oli maetud võõraid inimesi. Aga kes siis käib enam neid korras hoidmas, sinna vaja ju viisagi hankida.

Minu arust liiga suurt tähelepanu ja sellist osutatakse meie laibale. Minu arust keha ei ole tähtis, vaim on see mis teeb meist isiksuse. Keha kui see enam ei funktsioneeri, ehk teisiti sõnu välja sureb, on ju nagu vanad kingad või räbal ülikond. Milleks sellele au ja kuulsus. Sellest vanavanaisastki pole enam alles muud kui käputäis luid, oli teine surnud 1920 aastal, enne minu ema sündi. Aga nüüd on hirmus tragöödia kui samasse kohta on maetud keegi teine. Jama, ilmselt saime maha rahustada onutütre, tema oleks peaaegu läinud venemaale kohtuga võõra inimese laiba üleskaevamist nõudma.