Töö <----> puhkus

Täna oli mul lühem tööpäev, juba kolme paikku lasin jalga. Ilm oli ilus, linnas kõikjal ale, ale, ale, noh läksin siis ka vaatama mis ja kus. Põikasin turult läbi, ostsim maasikaid ja sõin neid järve rannas, vaatasin inimesi ja oli pagana hea ja kerge olla. Hakkasin siis mõtlema, et puhkusest saame nautida vaid siis kui tunneme, et oleme selle tööga välja teeninud. Kolasin siis siin ja seal, leidsin paar vajalikku hilbukest, koguni kaks kõrgekaelusega puuvillast särki. Mul seal Muumiorus ju üsna jahe. Kui siis olin tulemas koju, natuke väsinud, enesega rahul ja üldse heas tujus, hakkasin mõtlema mis on mu hea tuju taga. Ja leidsin, et see on kindlustunne. Ma tean, et homme on vabapäev, ja on palgapäev ja seda tööd jätkub mul täpselt 12.detsembrini ja nädalalõpu päevadelt saan topelt tasu, kuigi juulikuu lisatasu tuleb alles augusti lõpus, aga ma tean, et ta kindlasti tuleb. Kui tead et midagi head kindlasti tuleb, ei ole üldse oluline, kas see saabub täna, homme või poole aasta pärast. Kui tead kindlasti, et see hea tuleb, võib seda ka kauem oodata.

Seega vaielge vastu või mitte, aga endise valitsuse ajal me teadsime juba kooli ajal, et igaüks saab töökoha. Tööl me teadsime, et 55 pääseme pensionile ja tulevik oli kindlustatud.
Siin keegi ei tea, kas saab tööd, kes on tööl ei tea kui kauaks seda jätkub. Mis meid surub ja meie rõõmu tumestab on ebakindlus, mitte milleski ega ka mitte kelleski ei või olla kindel. Täna võib olla töö ja sõber ja mängitakse õnnelikku perekonda. Homme võib minna töö, sõber leiab uue, noorema, seksikama sõbratari, mitte miski ei ole kindel. Veelgi pahem olukord on siis kui sind haarab hirm, hirm kaotada seda mis on. Siis ei saa ju ka õnnest nautida, jääb ainult kõikke rusendav hirm.

Aga mul on pool aastat aega elada muretut elu. Voilaa!