Viimased ponnistused

Oleme nüüd küll veetnud seda ema ja poja vahelist kvaliteetaega veetnud aktiivselt lahendades matemaatika eelmiste aastate lõpueksamite ülesandeid. Tuleb öelda, poiss on palju arenened ja kui enne uut aastat olin mina see, kes näitas ette kuidas seda või teist ülesannet lahendatakse, siis nüüd on vihik ikka enam aega tema käes ja kui siis kuidagi edasi ei saa, siis paneme kaks pead kokku ja sööme end mati pudrust läbi, mõnikord tuleb ka lihtsalt võtta vastuste leht ja vaadata kuidas see ikka õieti läheb. Homne päev on veel ja siis selgub kuidas läheb. Homme tuleb viia taskuarvuti ja maol raamat kooli kontrolli ja jääb sinna kuni eksami alguseni.

Rääkisin siin üks päev Urksiga, tema olnud kõikide eksamite osas C mees, aga kuidas Tiidul läks ei mäleta, vene keel igal juhul oli parem ja pikk matt oli ka, aga muud ei mäleta. Sel ajal oli palju muid asju ja Tiidu, Urmase õpingutesse ma palju ei seganud end. See eest Margus on nüüd saanud kõigi kolme eest tähelepanu ja hoolt. Kuna ka lapselapsi ei ole, siis võibolla korvan temaga selle tühja koha.

Vaatan teda mõnikord ja mõtlen - millal ta küll on kasvanud nii suureks. Ja kesksuvel tuleb ta saata armeesse. Kui tühi siis tundubki maja. Viimane linnuke valmistub lendama pesast. Aga mina olen täielik kanaema. Mulle kõige õnnelikumad on need hetked kui kõik kolm on kodus, aga järjest vähemaks jääb neid kordi.