Tavaliselt olen alati Tallinnast tulles tulnud otse koju, aga sel korral otsustasin teha vahepeatuse Katsi juures. Ta ju just Thaist tulnud ja muljeid kui palju. Laupäeval käisin veel hommikul viimastel nodi ostudel ja pakkisin asjad aegsasti ära. Vaatasin veel kriitilise pilguga ringi ja umbes kaks tundi enne laeva väljumist hakkasin tasapisi minema sadama poole. Juba hamsterdamisel pidasin hoolega meeles seda, et ma pean ka kõik saama taritud omal jõul sadamasse. Aga ikkagi tuli pagaaz raske. Kohver oli küll ratastega, aga koristamatta lumi kõnniteedel tegi liikumise raskeks. Kui siis lõpuks 13 minutise teekonna olin 45 minutiga läbinud, olin higine ja väsinud mis kole. Rahvast oli ka nii palju. Laevas ainuke koht, kus ei olnud koledasti täissuitsetatud oli akna aal, aga seal oli kohutavalt külm. Eelmisel päeval alustatud soki sain siiski valmis.
Umbes poole sõidu peal sain siis kõne Urksilt, tema oli ka Helsingis, leppisime siis kokku minna Katsile külla koos, õigemini Kats noppis ta üles kuskilt Paadinäituse juurest. Laev jäi pool tundi hiljaks ka, aga lõpuks siiski jõudis pärale. Katsiga siis sumisesime poole kolmeni ja täna jätkasin reisi koju. Mu armas abikaasa oli nii õnnelik, et sai mu taas koju. Nädal aega üksi oli olnud väga raske, ja minu arust natuke liiga looritatud alkohooli aurudega.
Nagu ikka kui kuskilt koju tuled üle pika aja on kuidagi käsittamattu tunne. Kohe ei tea millest siis pihta hakata, või mis teha. Eks väsimus muidugi ka. Esimese asjana ladusin arvutile pildid mis tegin matkal. Mõned neist siis ka siia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar