Mulle meeldib see aeg kui õunapuud õitsevad...

... ainult et see on nii lyhike aeg. Nädal tagasi olid pungad ja nüüd on peaaegu kõik läbi. Aga nii uhke on kui puu on valgete õite peidus. Praegu on maa õunapuu all nagu oleks värsket lund sadanud. Meil on üks vana puu - valge klaar, teine noorem sama, sellega oli selline lugu, et talveks ei pandud talle enne mind võrku ja rusakko, see on jänese sugulane, suurem ja ei muuda värvi talvel, sõi iga aasta kõik mis lume alla ei jäänud, ja iga aasta kasvatas puu taas uued võrsed. Noh ma siis hakkasin talle võrku panema ja nüüd on kasvanud sellest kena puuke. Ise olen ka ühe istutanud, pidi olema 3 :st koosnev, aga need 2 olid vist nõrgad ja nüüd on mul üks sügisene sort. Aga kasvab aeglaselt, kuigi on juba üle 10 aastane.

Eelmisel nädalal kõik päiksepaistelised päevad vedelesin võrkkiiges ja lugesin, taas. Kolmapäeval käisin hambaarsti juures, hambakivi puhastusel. See on minu jaoks müsteerium. Eestis 40 aasta jooksul keegi hambaarst isegi ei maininud mingist hambakivest. Pidi seda ju ka siis olema. Mäletan kui sain end turjast kinni ja hammaste kontrolli läksin siis arst vaatas üle ja ütles, need paar on nii katki et pole mõtet parandada, ootame tulevad ise ära ja need kolm on nii väikesed, et parandame kui muutuvad suuremaks, ja saatis ära tegemata midagi. Aga siin tehakse sama protseduur 3 x aastas. Ei tea, aga hambaid pestes enam verd ei tule, juu sest siis on kasu olnud.
Reedel käisin linnas Zenjale kingitust ostmas, pidime ju minema nädalavahetusel Turgu, ja nägin ühes poes üht tuttavat, kellega olime koos programmeerimiskursustel. Ta sai pärast kooli tööle nagu minagi, ainult et tema firma on püsti ja mina juba 3 aastat põhiliselt töötu. Ta mind ei näinud ja mina tabasin end sellelt, et keerasin selja ja kadusin riiulite vahele. Mul oli miskipärast häbi, ta oleks kindlasti küsinud kuidas läheb ja mis ma vastan, ..... Ja ometi olen nagu koguaeg olnud talle helistamas ja kutsumas kohvile. Nüüd kui oleks võimalik 5 min muretult lobiseda, ma saba jalgevahel kadusin paigalt. Ma ju üldiselt ei ole mingi argpüks ja ega mina süüdi ole, et 56 aastast keegi enam tööle ei võta. Aga ikkagi.

Kuna Mikko oli nohune ja köhane, pidin koguni kööki magama kolima, siis olime kodus. Nädalavahetuse ilm oli suurepärane ja ma sain hunniku tööd aias tehtud, umbrohud peenadest ära ja istutasin ka uusi suvelilli. Need on siin muidugi kallid. Aga noh eks nüüd ole kena endal ka vaadata. Pühapäeval siis grillisime ja sõime õues, ema kutsusime ka kampa.

Täna on siis kogu päev sadanud, noh pole vaja kasta. Tegin siin ükspäev õitsevast õunapuust paar pilti, panen need siis siia.