Elu on kui mäestikurada...

... ikka üles ja alla, kurvid siia ja sinna. Eelmisel nädalavahetusel tuli siis käidud Turus. Margus roolis ja Mikko purukainena taga istumas. Nats probleeme oli Turus õigete teede leidmine, aga non lõpuks leidsime siiski pärale. Pagana hästi lõppenud väike liiklusõnnetus oli ka, kui Margus hakkas paremale pöörama ja kiirus oli nii 80 ja sel teel kuhu olime pööramas oli keskel kõrgendik jagamas teed kaheks. Me kõik kaasa arvatud auto jäid terveks, paar aastat tagasi talvel libedaga Mikko sama tempu tehes sõitis liiklusmärgist üle ja vasakpoolsed kummid tühjaks. Noh kaitseingel oli sel korral Margusel kaasas. Himase juures läks kõik eriti hästi, kuigi natuke kartsin. Sama päeva õhtupoolikul käisime mere ääras grillimas ja me Margusega meres ujumas, vihma saime ka ja vaatamata sellele oli tuju väga hea. Tegin nende 2 päeva jooksul vist 150 võtet, tuleb need läbi käia ja teistele vaadata netti. Turus olime liikvel Pauli väike bussiga. Mikko sai istuda Pauli kõrval ja siin kodus ütles, et teine kord mõtleb tõsiselt järele enne kui istub Pauli küüti. Õhtul pereisad läksid viima autot garaazi ja veetsid tunnikese "garaazipubis" pooleliitrise konjaki seltskonnas. See annus oli mõlemale ohutu ja järgmisel hommilul pärast hommikusööki lähsime Turu saarestikku seiklema. Käisime vaatamas ühte lubjakivi karjääri ja ühelt saarelt ostsime just püütud ja suitsetatud kala, see oli veel soe. Nii head kala ei ole saanud küll kunagi. Käisime ka mootorpaadiga sõitmas, õnneks oli päiksepaisteline ja soe päev, aga märjaks saime küll. Kuna olime kogu aeg autoga liikvel olid mehed kained ja kaine Paul on ääretult meeldiv inimene. Enne tagasi tulekut olime veel ühel saarel päikest võtmas. Saarelt saarele sõitsime kas üle silla ja ka kahe erilise praamiga, mille eest ei olnud vaja isegi maksta. Tagasi tulime taas natuke valesti, ehk ei läinud otse vaid tulime kesklinna läbi, noh oli siis selgem minna, sildid ju igalpool olemas.

Jaanipäev algas siin ju reedel, soomlastel on see pandud lähema laupäevase päeva peale, seega kuupäev liigub, kord on varem, kord hiljem kui Eestis. reede oli siis üldiselt mõnus päev, Marguse sõbrad olid peredega suvilates ja poiss oli nats orvu moodi. Osalistus siis pere toimingutesse, muldasime kartulid, lõikas kuuse peenrasse ronivad alumised oksad ja nikerdas muid vajalikke asju. Pärast grillisime õues ja pidasime meeldivad jaanipäeva. Eile siis sadas siin kogu päeva, õhtul läks natuke valgemaks, saime käidud Mikko ema haual. Kuna seda vett tuli kui kapast ja õue ei olnud mingit asja alustasin Juha Vuorineni Juoppohullun päiväkirjan lugemise. Peab ütelme et pole küll pikka aega nii palju naernud kui eile. Pärast kepikõndi Mikko arvas et peaks siiski tegema ühed dringid ja sai pooliku keldrist. Minu arust see lihtsalt aurustus ta käes ja varsti oli taas küsimas lisa. Noh ma nüüd tean kui tüütu ta on kui natuke rohkem saab ja kuna nüüd olid ohjad minu käest, sai mees pudeli, aga siirdus ka seda jooma saunapuhkeruumi. Oli meil rahulikum. Kuskil nelja paiku tuldi siis küsima lisa. Olin nii nördinud, et saatsin põrgusse ja läkski seltsimees tagasi. Hommikul siis üheksa paiku sai 50 g ja nüüd oli pagana hea meel endalgi et ma öösel lisa ei andnud ja ka hommikul ei pakkunud midagi klaasitäit nagu peremees nõudis.

Peab ütlema et pärast tüüpilise soomlase jaanipäeva kogemist see raamat enam üldse ei ajanud naerma. Muidugi meie Mikko jääb kaugele raamatu kangelasest, käib ta juu tööl ja viimasel ajal on märgatavalt vähenenud need nädalalõpu ja puhkuste rüüpamised. Vanasti algas jaanipäeva pidamine mitu päeva enne jaanipäeva ja läks ühes juttis puhkuseni ja paar nädalat puhkustki jätkuks. Sel aastal oli siin enne jaanipäeva minu arust naljakas kuid kõikide meeste meelest kurb juhtum. Noh Mikkole tuakse alati enne jaani ja jõulusid kingitusi - pudelis. Noh ka sel korral ta sai kaks suurt pudelit viina. Aga kui hakkas koju tulema siis plastikaatkoti sang läks katki ja mõlemad kukkusid tsementpõrandale ja katki. See oli see sama päev kui sain teada, et lähen pesulattu tööle ja ma ei usu, et see just kahjurõõm oli, aga minu päev oli päästetud ja nagu ütlesin vist on jumal siiski olemas.