Ma olen kõver.

Kui inimene liigub bussiga, jääb tal palju aega mõtlemiseks ja omaette arutlemiseks, ooteaeg + sõiduaeg. Noh täna hakkasin mõtlema miks on nii: kui kannan mingit koti, siis on mugavam parema käe otsas, aga kui on pika sangaga kott, siis riputan ta vasakule õlale. Paremalt õlalt ta lihtsalt libiseb maha, aga vasakul pool istub nagu konksu otsas. Järelikult ma olen paremale poole kõveras. Et kuidas see kujunes. Minu kooliajal ei olnud seljakotte, portfelid olid rasked ja ikka parema käe otsas. Hiljem täiskasvanuna, autot polnud, toit sai hinatud koju käe otsas. Oli ju selle aja ütluski nõukogude naisest - ühe käe otsas sumka, teise otsas pisike Miska, ees on pjatiletka ja taga tuierdab purjus Petka. Nimed eetlastel olid teised, aga idee oli sama. Hakata ennast teisele poole painutama, pole vist ka mõtet siis tuleks välja küsimärk.

Aga muidu pole viga, on reede ja nädal läbi, kohusetundliku töötajana tahtsin teha ühe töö lõpuni kuna esmaspäeval enam sinna kohta ei lähe, niisiis läks nats pikaks see päev. Ujumisriided olid küll kaasas, aga jätsim minemata, kui tuli meelde, et Margusele ei jäänud palju midagi söömist. Noh tema oligi leidnud külmikust hambaalla pandavat ja ei olnudki näljas. Kasutan siis selle aja märkmete tegemiseks. Eile käisime kogu viimase veerandi sõnad läbi ja päris hästi läks. Tuleb täna jälle korrata ja nädalalõpul samuti.