Minu Seisellide reis.

Juba aastaid olin tahtnud käia ära Seisellidel ja kui Germalol eelmisel aastal oli selline reis ja veel üsna sobiva hinnagi, siis loomulikult otsustasin minna. Aeg oli novembri lõpp/detsembri algus. 

Seisellid olid muidugi võrratud, aga meie hotell oli mäe rinnakul, mis tingis selle, et mereni oli küll vaid 400 m, aga see oli minnes mõnus, aga tagasitulles võttis võhmale, 30 kraadises kuumuses. Minu bungalovist minna sööma ja basseini juurde taas kõndimine 8:ndale korrusele ja seda 4 - 5 korda päevas. Paras trenn, mis muidugi on väga kasulik.  

Need trepid

Raamatukogu

Vaade rõdult

 

 

 Kogu reis oli väga huvitav ja sobival määral ekskursioone. Mis mind seal eriti üllatas oli puhtus. Mitte ainult hotellis vaid kogu saar oli kena ja puudus lõunamaadele omane prügi. Lisaks ei näinud ühtegi spreivärvidega tehtud soperdist, ega isegi korralikumat pilti. Nii mõnus. Meie giidid andsid saarest ja elanikest positiivse pildi. Nad on seal Aafrika külje all, neid on alla 120 tuhande ja nad on saanud oma riigi toimima, kummalisel kombel isegi hiinlased ei ole sinna imbunud. 

 

Lendasime sinna  Turkish Airlinesiga, Istambuli lennujaam algab olla üsna tuttav, ja teisalt sealt on mitmeid mitte nii meeldivaid mälestusi, just hilinemistega ja kuidas nad neid hoiavad, öömaja leiavad, aga ei mingit kompensatsiooni. Seekord juhtus nii, et ärasõidu päeva lõunapaikku tuli teade - lend on tühistatud ja millal saame tagasilennule ei olnud teada. Lõpuks olime seal kaks päeva lisaks, saime jääda oma tubadesse ja hommikusööki samuti. 

 

Naljakas oli see, et kuidagi nagu neist lisapäevadest ei nautinud sama moodi nagu eelmisest nädalast, asjad olid ju juba pakitud ja nüüd kasutasid vaid kõige vajalikumaid. Äralend saarelt hilines seega 48 tundi kuid jätkulend Istambulist läks alles 10 tundi hiljem. Nüüd vanemas eas pikad lennud on hakanud olema vaevalised, ega siis alati ei jaksa ka maksta kinni neid äriklassi pileteid. (need kaks lendu, Jaapanisse ja Hiinasse, olid küll iga euro väärilised), siiski kui valida paremad kohad lennukis, on see ju ka midagi. Nüüd muidugi läks vett vedama minu ette broneeritud kohad ja nagu saatuse kiuste istusin keskel, mõlemal poolel väga hea toittumusega mehed. Olin nagu kilu karbis, omad küünarnukid süles ja jalgu ei saanud rohkem sirutada kui käisin vetsus. Noh ma harrastasingi seda rohkem kui oleks olnud vaja. 

 

Istambulis saime kompensatsiooniks tasuta linna ekskursiooni, mis kestis neli tundi. Tore, sai sealsel turul veel lisaks raha raisata. Lõpuks oli väsimus nii suur, et väravasse kõndides käisid jalad risti all. No seda peab türklaste kiitmiseks mainima, et nad söödavad lennukis isegi selle 3 ja poole tunnise lennu ajal.