Võtan hoogu...

 Meie noored Helsingist teatasid, et jätavad pealinna tolmu jalgadelt ja tulevad tagasi meie ilusale Pirkanmaale, noh see on meie piirkonna maakond. Tampere ise on väga kallis piirkond ja viimase aja suur ränne siia ei ole asja parandanud. Aga eks ikka ümbruskonnas leidub sobivamaid paiku elada ja kui jääb raudtee äärde, saab kerge vaevaga pealinna kui selleks on vajadus. Kuni nad leiavad endale sobiva kodu tulevad nad meile, meil ruumi jätkub. Minule see tähendab taas köögi evakueerimist teisele korrusele. See on maru imelik kui esimest korda viisime köögi alla korrusele ja mingil ajal tõime taas üles, selgus et see ei mahtunud enam. Nüüd sama mure, teisekorruse köögist olen teinud enda magamis-,  arvuti-, käsitöö- ja telekavaatamise toa. Nüüd vaja muuta see ka tagasi köögiks ja nii, et neid teisi eriti ei muudaks. 

Eelmistel päevadel triikisin oma kudumeid, köögi- ja saunalinasid, nüüd võtan hoogu, et tühjendada köögi kapid, sinna on siginenud kõiksugu jama. Muidugi vaba pinna vallutanud toalilled vaja ka minema viia ja hea oleks vanad mullad vahetada. Nüüd saab seda teha õues. 

Operatsioon "otsi üles poolõde" on jõudnud staadiumini "kui emailile ei ole tulnud vastust, saada vana hea kiri posti kaudu". Muidugi võiks ju lihtsalt helistada, number mul ju on, aga see tundub kuidagi nagu kohatu. Kui emailile kirjutasin, siis kirjutasin soome keeles, on ju tema kah siin elanud aastakümneid. Siiski taas märkasin, et ma võin küll soome keeles heietada maad ja mered, aga kui on vaja kirjutada, olen kuidagi kohmakas. Nii ma siis nüüd kirjutasin eesti keeles ja oma arust tuli välja mõnus kiri. Kui mina sellise saaksin, võtaksin kohe järgmine päev ühendust. Aga taas, me oleme inimestena nii erinevad, ma ei saa pidada enesest mõistetavaks neid lahendusi, mis minu puhul toimivad. 

Ok, ma olen piisavalt teinud kõike muud kui seda, mida vaja. Hakkan kööki ettevalmistama kolimiseks. 

Siis kui esimese korruse kööki ehitati