Hinges käib paras torm, olen lükanud liikvele midagi, mis võib-olla tulevikus toob nukrust või kurvastust, aga pole viga. Väga kaua on viivitatud ja palju aega läinud raisku. Kaotatud aastaid tagasi ei saa, aga vähemalt ei pea ma kahetsema kunagi kui minek on, et oleks pidanud. Inimsuhetega on üldse nii, et milleski ei saa olla kindel. Kartus ja kõhklused ei vii kuhugi. "Pidetään peukkuja" ütleb soomlane.
Suvi on saabunud, eile õhtul koguni natuke müristas, vedasin kõik juhtmed seinast, liiga palju arvutiasju on läinud hingusele äikese tõttu. Õnneks meie piirkond ei ole kõikse hullem äikese ala.
Eile sain meie noortelt teada, et sissekolimine on 20, sinna pole enam rohkem kui kaks nädalat. Ma olen juba varem ka kirjutanud, et mul on kahjuks väga arenenud "kanaema" sündroom. Kogu aeg tahaks oma "tibukesi", kes nüüd on suured täis mehed, oma tiiva alla.
Mu vanem poeg ju läks siit ära Eestisse juba 1995 ja oli ju aegu, mil ei saanud kordagi aasta jooksul minna sinna või sealt tulla siia. Siis Tiit pani üles netikaamera, kus ma sain temast pildi iga minuti järel
1 kommentaar:
See 100-asja-vaja-teha tunne tuleb kohe, kui midagi natukene tegema hakkad. Niikaua, kui midagi ei tee, on tunne, et kõik on nii nagu olema peab.
Minul kipub nii olema...
Postita kommentaar