Elu on imelik. Viiskümmend kaks aastat oli mul pohui sellest, et kuskil Eestimaal kõnnib ringi minu poolõde ja järsku tuli hirmus vimm teda üles otsida. No mitte täiesti pohui, kui ikka aus olla, siis vahetevahel ma ikka mõtlesin tema peale, aga no kuidagi piinlik oli, et mida ma ütlen, et ma olen sinu isa vallaslaps, saame tuttavaks, sinu õde Elviina. Ma isegi ei tea, kas ta vanemad omal ajal minu olemasolust talle rääkisid.
Minu isa oli emast kümmekond aastat vanem, pärast sõda Eestisse tulnud. Ta esimene pere jäi Venemaale ja tema teine pere loodi mõned aastat pärast minu sündi Tartus. Minu ema oli lihtsalt ta omade sõnade järgi "me olime nii õnnelikud, et sõda oli lõppenud ja me jäime ellu" sõbratar. Kust tean, ma nimelt käisin temal külas, siis kui olin kahekümne aastane. Ega mind ausalt öeldes ei huvitanudki niivõrd tutvumine isaga kui saada teada, ega tal äkki poegi ei ole. Sain kinnituse, et ei ole. Veetsin isa ja tema abikaasaga koguni neli tundi, vestlesime maa ja taeva vahelistest asjadest. Huvitav persoon oli, aga mind natuke häiris see, et ta nagu üritas mulle tõestada, et emal olevat olnud teisigi. Kahju, et sel ajal ei tehtud veel isadusteste.
Ilmselt sellest, et viimasel ajal on hakanud minu ealised igavikku siirduma, korona piirandud ja muu selline, nii et ühel päeval võtsin ette ja hakkasin tõsiselt uurima kuidas üles leida oma noorim poolõde. Mida ma temast tean: kui ma olin 20, käis tema veel koolis, seega 4 - 6 aastat noorem. Nad elasid mäletamist mööda Tartus Turu tn. "Sind otsides" kaudu sain teada, et isa on surnud juba 1988 maetud Tartus Pauluse kalmistule, koguni hauaplatsi nr sain.
Genis ja MyHeritages kah ei leidnud midagi ja minu tehtud DNA test ei näidanud kah lähedasi sugulasi, 3, 4 põlve taguseid hulgim. Perekonna nime järgi on mitmeid, aga otseselt miski ei läinud täppi. Ma isegi ei tea, kus isa tööl oli, kohe pärast sõda, sel ajal kui ta minu emaga tutvus, oli ta loomvarude süsteemis. Siis osteti loomi kokku, nuumati ja suunati tapamajadesse.
Mida ma oskan siit edasi teha, järgmisel Eesti käigul lähen käin ära Tartus ja viin hauale lilled, Tea, kas peaks jätma pudeliposti?
Imesid muidugi juhtub, kui mu ema sugulastest keegi oli minu vanaema isa haual, sinna tulid teised veel, tuli välja, et vanavanaisa esimese abielu lapselapsed.
4 kommentaari:
Tartus osales 2013. a kalapüügivõistlustel keegi Mihhail Dolženkov - Google näitab. Võib-olla on samast suguvõsast. Seal on öeldud tema kalaspordiklubi või miski muu selline, ehk sealtkaudu saab edasi otsida.
FB on koht, kus otsides tihti leitakse.
Ja hauaplatsidel on tänapäeval kuskil registris kindlasti ka nö omanik kirjas. Tasub edasi liikuda, kui juba huvi on tekkinud.... kuskil mõni kontakt kindlasti välja tuleb.
Tänan, seda hauaplatsi ideed tasub kindlasti arendada edasi, astun kalmistul käies büroost läbi.
Eestis on kalmistute register: kalmistud.ee. mitte kõik, aga väga palju surnuaedu on registrisse kantud. Ehk aitab, kui leiad isaga ühele platsile maetu (äkki on seal kirjas Aino neiupõlvenimi). Mina olen niimoodi ühed omaksed leidnud. St. nende järglased.
Postita kommentaar