Vihastasin täna mehe välja...

Olen mina alles tegelane. Ega ma seda teha tahtnud, lihtsalt olin mina ise. Mina ise teeb otsuseid kiiresti, kui tegemist minule oluliste asjadega ja ma ette tean, et mees ilmselt ei ole minuga samal arvamusel ma muidugi valmistan pinda ette. Umbes nagu ta jääb ise ka uskuma, et just ta ise nii on alati tahtnud teha. Kaval, eks ole.

Täna meid kutsuti jõuluõhtut veetma poja ämma/äia juurde. Loomulikult vastasin kohe, et tuleme kindlasti. Kuna meie tuleme just eelmisel õhtul koju ja ei jõua midagi eriti teha, siis selline kutse oleks eriti mõnus. Jõuludeks tulevad ka poeg naisega siia ja siis koos hea minna kaetud laua taha.

See kiire otsus, ilma mehelt tema arvamust küsimatta oli viga,  juba kohe nägin, et mehe nägu tõmbus pahaseks, küsimusele, mis viga, vastati külmalt, ei midagi. Näha oli, et oli pahane. Natuke läks aega kuni aru sain, mis teda välja vihastas, kuna ta on alati meelsasti läinud neile külla, tundus pahane olla mulle täiesti mõistetamattu. See ei saanud olla kutse, vaid minu tegevus. Nii muidugi oligi.

Kuna igapäeva elus on mõnusam toimida üksmeeles ja reis kah veel ees, läksin ja vabandasin oma käitumist, umbes nagu, sa ju tead, ma olen nii kiire otsustaja ja vabanda, et ei küsinud, aga see on ju nii mõnus minna kaetud laua taha, pole vaja ise midagi teha. Noh mees oli ka mõelnud ja tegelikult tal ju midagi ei olnudki midagi selle mõtte vastu. Seega taas rahu taastatud ja kodus kõik korras.

Meie noorte ämmad, too noorem ja ilusam on mu poja ämm