Kui hing on haige...

Siin ükspäev sõbranna mainis, et ma olla selle suve jooksul hirmsasti muutunud, endine alati rõõmsameelne, positiivne, hakkamist täis Elvi olla kuhugi kadunud ja asemel on kurvameelne, surutud kaasalohiseja. Tal on muidugi õigus, see suvi oli mulle raske, kuigi ma omal moel üritasin kõigest üle saada ja eluga edasi minna. Mind aitasid lähedased ja head sõbrad, lihtsalt sellega, et nad olid olemas ja kuulasid. See ei ole mingi tühine asi kui sul on võimalus rääkida ja sind kuulatakse. Pealegi kui sa võid olla kindel, et sinu nõrkust keegi ei kasuta halvasti ära.

On ju selge, et keegi teine ei saa meie elus midagi teha, nõuanded on nende vaade ja otsustamine jääb ju ikka endale. Alati muidugi mingi otsus ei aita kui hing on haige, kui tunned, et juba mõte teeb haiget. See on nagu armistuv haav, mida ikka ja jälle lähed näppima.

Aeg parandab kõik, aga see aeg liigub siis nii kole aeglaselt edasi, päevad venivad kuude pikkuseks. Tahaks jääda magama ja ärgata poole aasta pärast. Nüüd talve hakul on natuke parem. Pealegi, see mis viis minu hingerahu, on ka omamoodi olematuks muutunud. Olen aru saanud, et see oli omamoodi näitemäng, aga mina ju ei teadnud ja võtsin kõike tõena.

Siin ma sõbrantsi suvekodus hingeravil, palju loodust, päikest, vett, täiesti oma ruumist väljas, häid sööke, jalutuskäike metsa, pikki vestlusi.

 

Muidugi oli leevendav osa oli lühikestel reisidel Šveits - Baierimaa augustis ja Moskva septembris.