Ma mõistan kui on mingi loodus katastroof, siis muidugi on kõikide abi teretulnud, aga alaline aitamine riikidele, kus tegelikult on omad nii rikkad inimesed, et me ei oska ettegi kujutada. Me aitame, et nad saaksid veel rohkem rikastuda kui ei pea hoolt oma inimestest.
Lugesin eile kirjutist, et see, et me annetame, on nagu oma enesetunde parandamine, tegin loodusele kahju (söön liha või sõidan lennukiga), aga nüüd annetan, ja elan lõbusalt edasi.
Aga jah, muidugi ka mina annetan, kui koju tuleb kalender ja postkaarte ja kiri, et täname vabatahtliku annetuse eest. Maksan, aga mitte hea meelega, rohkem nagu mult pressitekse midagi välja. Mulle meeldib kinkida, neile kes on mulle tähtsad, aga annetused ....
Need inimesed, kes seda tööd teevad ja minu arust omast ajast, on muidugi austust väärt, aga et seda on vaja teha, see mulle hinge ei mahu. Ilmselt on mul väär suhtumine, aga ...
2 kommentaari:
Mulle ka ei meeldi annetamise süsteem, eriti kui on silmnähtavalt tegemist asjaga, millega peaks riik tegelema. Näiteks haiglate varustus. Ja väljapressimistele ma ei allu.
Kui ma väga harva midagi ka annan, siis teen seda konkreetse mõttega, et küll karma mulle mu heateo tasub. ei mingeid illusioone, nagu oleks mu annetus minust parema inimese teinud või südametunnistuse ära pesnud.
Annan spontaanselt ja sealjuures kunagi ei mõtles kas ja kuidas karma mulle tagasi tasub. Olen andnud tänavahulgusele ja teinud ka ülekandeid, kuid ma ei maini sellest kellelegi. Ma ei ole püsiannetaja, vaid annan siis kui mul on mida anda, sest andmine teeb rõõmu. Kopikakoi pole ma kunagi olnud.
Postita kommentaar