... umbes samane tunne oli endal kui saabusime koju Ameerika reisilt. Lubasin endale, et magan koju tulles paar päeva. Tegelikkus oli selline, et läks natuke rohkemgi kui nädal. Siin oli madalrõhkkond ja keskpäevalgi pidi panema elektri peale, et näeks toimetada. Pealegi kui meil esimesel korrusel on palju vähem valgust kui teisel on. Tegelikult ei ole ma pärast lapsepõlve ja lühikest aega ülikooli lõpetamise järel elanud kunagi teisest korrusest allpool. Tallinnas neljas korrus ja siin teine. Lisaks katuseaknad annavad hirmsasti rohkem valgust kui tavalised aknad. Asi läks juba nii tõsiseks, et muud ei teinudki kui sõin ja magasin. Isegi oma lemmiksaateid ei viitsinud vaadata, arvutist rääkimata. Lugesin vaid meilid ja FC kirjutised läbi, aga mul ju sõpradeks vaid need vähesed, keda tunnen kas isiklikult või blogimaailma kaudu.
Imelik, et ka öösel jätkus und. Siiski tundus ka endale asi pahana ja otsisin üles päevavalguslambi, tollest oli tõesti abi. Kui ikka hommikul paar tundi istusin ta ees ei olnudki vaja pärast hommikusööki põhku pugeda ja õnnestus isegi teleka ees istumine mingil määral. Siiski endine "magama pool kaks" rütm ei ole tulnud ja see on üsna hea.
Jätkub endiselt kraami alla kandmine, magamistuba hakkab olema varsti tühi, voodi seal veel ongi ja laud ja kiiktool. Garderoob on maha lammutatud ja lauad keldrisse viidud. Eks neid ole ikka veel ka tulevikus vaja kui uus põrand ja tapeet pandud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar