Täna on hea päev

Hommikul oli küll udu, aga nüüd on see kadunud ja päikegi paistis. Päev algas tavalise laupäevase rutiiniga. Nimekiri ja toidupoodi. Sel nimekirja järgi toidupoes käimisel on kaks head omadust.

1. ei tule ostetud hirmsasti kõike kokku, sest enamvähem mina ise olen nats shophoolik. Kui siis rahadega kitsas, siis algul laon kärusse kõike mis silma hakkab :) ja siis enne kassat teen teise tiiru ja panen omale kohale suurema osa kraamist. Aga sellist võib harrastada ainult ilma meheta poes olles.
2. ei jää ostmata olulised asjad. Kunagi põrsaeas, olin ma siis 10 või 11, saadeti ostma poest leiba ja soola ja oli seal veel nii mõni muugi asi kah. Meilt poodi oli umbes 3 km. Kõik teised asjad tõin, aga soola unustasin. Nii teisele ringile, kuna ka ema oli midagi unustanud käskida tuua, siis oli nüüd jälle tarvis tuua mitu asja. Kui siis uuesti koju saabusin, siis mis asi jäi ostmata - noh sool teadagi. Ei aidanud midagi, tuli taas poe poole sõitma hakata. Pealegi sõimata sain ka paraja peatäie. Aga meelde jäi kogu eluks see soola ostmine.

Kui siis täna koju saabusime, ja peab märkima, et autoga poes käimine on palju kergem kui jalgsi, või jalgrattaga, olid Urmas ja Liisa meil ja poiss kruttis arvutit (KES on muide Urmasesse armunud, alati ta teeskleb mingit viga, et saada võimalust kohata teda).

Nii siis pärast sättimist ja kruttimist käitub arvuti taas nii nagu peab. Lisaks saime ka kööki digiboksi, seega olen ka mina siirdunud digi aega. Vanaema ja Margus veel on vanas tele ajas. Kuna mul on ju see digijutt ka arvutis, siis vajadusel võin teleka oma vanaemale anda. Kuna Urks enda oma meile tõi siis käisime vaatamas talle sobivat. Ja tere päevast kaabeltelekatele sobivate hinnad olid 2 - 3 korda kallimad kui antenntelekatele. Ja üleüldse on minu arust ülekohus selline kohustuslik investeering inimestele peale suruda. Kas poleks õigem olnud viia see läbi nii nagu mindi mustvalgest üle värvilisele - tasapisi. Või siis lihtsalt vanu mitte enam müügile saata. Nüüd jama nende kastidega. Aga noh ei ole halba ilma heata, sama aegselt ostsime siis ka Urksile netikaamera. Nüüd saan alati kui hirmus igatsus peale tuleb teda ka näha. Selle peale Lissu siis mainiski, et meil ei ole "isoveli valvoo" vaid on "äiskä valvoo". Nali naljaks, aga nii hea oli kui poiss taas kodus põikas. Näeks seda siilikest ka tihemini, aga nüüd sel ju veel kiirem kui majaehitus käsil.