teisipäev, 8. november 2005

Tikust ja palgist

Eks teate seda vanasõna, et teise silmas näed tikku enda omas ei näe palkigi. Nii siis, mu kallis meheke ärkas täna kohutava peavaluga ja oli üldse natuke nagu oleks midagi ära lõigatud. Ja muidugi eks kahjurõõm ole kõige suurem rõõm, üritasin siis olla nii viisakas, et ei läinud teisele nina peale hõõruma, et mis jõid eile nii januselt. Aga mõtlesin küll. Hiljem sokki kududes hakkasin mõtlema, et olgu temal on see nii ilmne ja taunitav "hobi". Aga ma ise, kas olen inglikene? Ausalt öeldes ilmselt mitte. Kuid minu taunitavad "hobid" on varjatud, maskide all, üle võõbatud ja suhkrustatud. Hakkasin siis mõtlema ja järgnevalt mõned näited.

1. Söömine, õigustus - kõik me sööme - aga kas alati mõtleme kui tervislikult, kas nälja kustutamiseks, või millegi korvamiseks, lihtsalt naudinguks. Tulemus - sööme end haigeks.
2. Lugemine, õigustus - see arendab, aga kui loetakse õhtust hommikuni, tööd ei siis jäksa teha täiega, lugemise ajal keha on siin, aga meel uitab teab kus. Tulemus - töö intensiivsus väheneb, suhted lähevad sõlme ning ega need silmadki kaua vastu ei pane.
3. Kõiksugu "puuhastelu" arvutiga, kehtivad samad asjad mis lugemisega.
4. Shoppamine, õigustus - alati on vaja midagi hankida, ei ela enam koopas ja söö juurikaid. Aga kui palju ülearust ja tarbetut tuleb ostetud.
5. Reisimine, õigustus - arendab. Mul on veel ennale selline. Reisimine ja muljed mida koeme ja näeme on midagi sellist mida meilt mitte keegi mitte kunagi ei või võtta. Lisaks aja jooksul kõik mälestused saavad kuldse varjundi.

Ilmselt kui otsiks leiaks veel palju. Aga mitte keegi ei saa mind süüdistada, sest need pahed peaaegu ei olegi nagu pahed. Aga kui olla täitsa viimse peale aus, siis ikka on. Seega soovitan ka kõigil teistel ja eelkõige endal meeles pidada see, et ei tule minna otsime teise silmast seda pindu, isegi siis mitte kui see meie arust karjub vastu.

Kommentaare ei ole: