Ise olen kodus, aga hing jäi kuskile kooserdama

Kaks nädalat tagasi täna õhtul saabusin siis tagasi. See jama mis siin algul oli oli jutt omaette, lisaks töö täielik lõppemine andis oma mõjusid, ma vist ikka sala hinges lootsin, et tuleks mingit moodi jätku, pakkusin neile koguni välja variandi, et teeksin tööd ilma palgata - ei kõlvanud. See, teine või kolmas osa, aga peaaegu eranditult igal ööl olen rändamas - kus millalgi. Ühel ööl olin koguni Kievis, kaval tüdruk, ma olin ta paigutanud mere äärde - unes on kõik võimalik. Päeval seevastu toimin täiesti isegi mitte poole võimsusega vaid veerandi või vähemaga. Kooserdan niisama, kolmepaiku sunnin end tegema perele midagi söögipoolist, isegi korralikult ei loe, ja muidugi magan jupi kaupa 10, 11, 12:ni. Ainuke seletus hing ei ole kodus. Ma saaksin aru kui nii oleks olnud eelmisel aastal kui ma mitte kuidagi ei tahtnud tulla ära Thaimaalt, aga sel aastal ju 2 nädalat oli ka minu meelest täitsa palju Mehhiko tarbeks. Olen nüüd vaadanud üle pildimaterjali ja videod ja oleks pidanud rohkem klõpsutama ja väntama. Kindel otsus on osta parem videoaparaat, uuematel ei ole akumured vähemalt algul nii totrad. Saatsin ühel päeval Ifile 33 võtet paberipiltideks. Tõesti õnnestunud võtteid on kümmekond, võiks olla rohkem. Sellest endale märkus - tuleb usinamalt pildistada ja kogelda enam fotoaparaadi rohkeid eriprogramme. Automaadiga ei tule muud kui keskpäraseid võtteid.
See nädalake muidu on ka selline külmavõitu ja imelik. Kuigi arvan, et kui oleks olnud soe ja päikesepaisteline, siis oleksin seadnud end sisse võrkkiigesse, see tooli moodi on ülesriputatud, mitte küll veel nii nagu peab, vaid ajutiselt.
Peaaegu igal õhtul olen saanud end liikuma kepikõnnile, aga kopka eestki ei ole hoolt kandnud kaalust ja see on taas läinud kasvama, varsti on taas 79, tuleb võtta taas turjakarvadest kinni ja lõpetada ei midagi tegemine ja endaltki salaja popsimine ära.