reede, 28. juuli 2017

Ma lendasin ...

Tegelikult oli see nii, et hüppasin välja täiesti korras ja lendavast lennukist, sest tahtsin kogeda ise lendamise kogemust. No nii arusaadavas eesti keeles - sooritasin tandemhüppe Pärnu Parasummeril. Kaua võtsin hoogu, eks põhiline takistus oli hirm ja just selle pärast, et seda eluskaalu oli nii natuke palju. See takistus ületatud, tuli hirm, et aeg saab otsa. Kuigi mõned lohutasid, Kihnu Virve sooritas hüppe üle kaheksakümnesena.

Tuttavad kuuldes hüppest ikka küsivad, mis tunne oli, no esimine aisting oli, et siin on ju pagana külm, käed külmetasid, järgmine kord panen kindlast kindad kätte, instruktoril ju olid. 45 sekundit on ju nii lühike aeg, ega seal palju midagi jõua mõelda, oli rohkem nagu "esimene kord" oli mõõdas enne kui arugi sai. Siis kui vari avanes ja alla liuglesime umbes viis minutid, seda nautisin täiega, instruktori seljataga unustasin täiega. Nüüd mõistan miks vanem poeg, kes on sooritanud üle tuhande hüppe ostis taas uue varju ja tegeleb edasi selle harrastusega. Ega talle palju aega anta, töö, pere, ja tema on ka see mees, kes neid hüppajaid sinna taevasse viib. Minu hüppe ajal ta küll roolis ei olnud vaid tuli mulle maal vastu. Ma usun, et ta oli mu üle uhke.

Kommentaare ei ole: