Ühe majapidamise lõpetamine...

Pärast ema matuseid seadsin ta elamise korda kuid ei visanud või hävitanud ära midagi olulist, voodi küll viisime välja ja ülearused tugitoolid ja laua, aga ta isiklike asju ei puutunud muud moodi kui pesin esil olnud riided ja panin tagasi kappi.

Nüüd aga mehe sõrmed juba hirmsasti  sügelevad töö järele, lõikusest on ta juba kenasti paranenud, tõsi täit kindlust ei ole, kas ikka saadi kõik ära, sellepärast läheb kuu teises poolest taas arsti juurde. All korrusel oleks taas tööd palju teha, enne seda kui hakata planeerima mis ja kuidas, tuleb aga kõik vana välja lõhkuda. Seega on suisa vajadus hakata läbi käima ema elamist.

Ma kujutan ette, et suurem osa siin Soomes varub vajalikul määral prügikotte ja kühveldab kõik prügimäele. Rikkamates peredes tellitakse tühjendajad, pole vaja kui anda võtmed. Ääretult kerge ja samas masendav. Kõik mis on olnud kellelegi kallis rändab prügimäele. Muidugi ka raiskamine. Meie ajajärku võiks iseloomustada kõige muu lisaks kohutava raiskamise perioodina. Samas kõrval elab rahvad hirmsas puuduses. See siis filosofeerimisest.

Kui olime läbikäinud köögi ja toonud kõik kuivained ja vähegi kasutamiskõlbelised kööginõud ära, sai mees endale töömaa ema köögis. Seni on aega hakata läbikäima ema riideid ja muud vara. Kappe läbikäies leidsin 3 suurt plastmasskotti hoopis mehe ema riietega. No on lugu, ma omaarust ju need lõikasin kaltsuvaipade jaoks, aga ju need jäid kuidagi kahesilma vahele. Nüüd siis rändavad riided algul pesumasinasse ja siis kääride alla. Siiski ühe kena komplekti ema pidulikust riietusest tõin oma kappi, valge siidpluus, must seelik ja kerge bleiser. Kantud kord või äärmisel juhul kaks. Ema ju oli nii säästlik. Oleks ometi kasutanud oma asju rohkem, aga tema lappis ja parandas ja käis kogu aeg nende vanade asjadega. Tema ei raisanud kunagi.