Ma olin otsustanud, et ma ei lähe niipea mitte kuskile, ei kuhugi külla ega reisile vaid püsin kukupaisti kodus ja koon telgedel kaltsu vaipa. Üsna mitu päeva see mul ka õnnestus hästi. Aga siis helistas kallis onutütar ja hakkas mind masseerima, et tuleksin ta venna sünnale ja oleksin tema juures, pole ju sel aastal palju kohtunud ja alati on olnud selline kas matused või pulmad. Et tuleksin kohe päev varem ja istuksime ja joriseksime. Mõtlesin ja mõtlesin ja andsin järele. Iseloomutu mina.
Ja siis see igavene naiste teema -- mida selga panna. Kapp riideid täis ja kui hakkad kuhugi minema ei sobi ei üks ega teine. Igati kena oleks see kevadel ostetud must kleit, aga selles olin ju matustel ja sama seltskond on ka sünnal, kõigil tuleks kohe matused meelde. Mõned õhtukleidid on, aga need olid seljas pulmas ja taas sama seltskond. Siis on pool kappi rannariideid, aga keset talve võib tulla külm. Noh ja siis on need milles käisin kümme aastat järjest, pole lihtsalt raatsinud loobuda ja ei taha ka selga panna. Kuigi nood on mugavad ja soojad. Kerglane mina.
Mõtlesin ja mõtlesin ja läksin kammima poodisid. Siis kui rakud hakkasid juba esile kerkima leidsin ühte koma teist. On ikka raske see elu. Lisaks kõigele ka kulukas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar