Eile kui oma ringiga jõudsime raudteejaamani nägin trepil istumas kirjutes riietes tüdukut, kes nuttis. Hakkasin siis ise kodus mõtlema, millal olen ise avalikus kohas nutnud. Paar korda meenus paarikümne aasta taganu ja üks ligi neljakümne. Minu nutmiste põhjus on tavaliselt olnud olukord, kus ise ei suuda midagi teha olukorra muutmiseks.
Harvem olen nutnud solvumisest või kurbusest. See vist iseloomustab miskis mõttes mind. Nii kaua kui situatsioon on mingis mõttes minu kontrolli all, on kõik hästi. Kardan, et mul saab olema raske vanus.
Aga miks too tüdruk nuttis, oli ta jäänud maha rongist või oli saatnud ära talle kalli inimese .....
Vanaprouade-eri
3 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar