Ega siin palju aega ei ole olnud mõelda, mida või millest kirjutada. Kogu aeg kas minek või tulek, eilegi saabusime just Eestist, homme vaja minna Margust Joensuusse viima. Kaks ja pool kuud sai noormees harjutada tööinimese elu. Nii pikalt esmakordselt. On natuke taas iseseisvunud. Saanud maitsta, milline siis on töö tegemine kui vaja iga päev minna, õhtune vahetus oli selles osas hea, et sai hommikul natuke kauem magada. Samas jälle pärast tööd eriti midagi ära ei teinud. Meie muidugi nautisime tema seltskonnast, siis kui sattusime ise kodus olema :).
Kinnitan, et ka positiivne stress väsitab, kuigi sellest vist ei kujune masendust. Vahel on tunne, et tahaks korraks elu kiirrongist maha astuda, võtta väike “time out”, aga pole viga, selles eas vist pole enam aega pikalt mõelda ja kaaluda. Kui on otsuste tegemise aeg, tuleb need ka teha, ehk nagu ütleb soomlane "menköön syteen tai saveen", ehk läheb kuidas läheb.
Mis siis on muutunud, kõige suuremad mured on haihtunud suitsuna ilma, ma tean, et tuleb, mis tuleb, kõigega saame hakkama. Olen ma nüüd õnnelikum kui pool aastat tagasi, vaevalt, aga ma ei ole enam õnnetu. See on juba väga palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar