Lasin täna voodipesu läbi rulli ja vaatasin oma riuleid, mis kõiksugu kaltsudest ajavad üle ääre. Tuli selline patune mõte, et inimesed, kel kõik kapid ja sahtlid on täis kasutuid riideid on tegelikult kas füüsiliselt või vaimselt vaesed. Palju kõike ei ole märk sellest, et kogu aeg midagi ostaks vaid sellest, et mingil juhul ei raatsi loobuda millestki. Näiteks mul on hunnik alukaid, millele olen koguni korduvalt pannud paiku. Muide mitte sinna, mille peal istun vaid ülesse puusade kohale. No eks ma sealt kõige laiem ka olen.
Kuna olen otsustanud vabaneda vaesuse meeleolust, Tiit muide juba 15 aastat tagasi üritas mulle selgeks teha, et vaesus ei ole füüsiline olek vaid midagi vaimset. Ok, otsisin kõige suurema plastikaatkoti ja ilma armu andmata ladusin sinna kõik, mis ei vastanud jaatavalt küsimusele “aga ausalt, kas ma panen selle veel selga, aga ausalt”.
3 kommentaari:
Igati mõistlik ja mitmeti puhastav ettevõtmine! :)
naljakas, et sa neid asju nii vähe said. soovitan sama teha raamaturiiulis, plaadikogus ja mujal. mul seisab hetkel umbes 1,5 ruudu suuruse ala peal umbes meetri kõrgune virn pakitud asju - ma ei suuda otsustada, kas läheks neid täikale müüma või viiks lihtsalt taaskasutusse...
Vaat raamatud on minu jaoks midagi püha. Siiski mõni aeg tagasi käisin läbi oma raamaturiiulit ja leidsin mitu, mitu kotitäit selliseid, mis tasuks viia kas raamatukogusse või kuhugi kus keegi neid veel võiks kasutada, lugeda. Aga plaadikogu on veerandsaja aasta tagant ja midagi sellist, mida enam ei õnnestu poest osta, võib-olla antikvariaadist.
Postita kommentaar