In Memoriam

Me saatsime ta täna igavesele puhkusele. Ta teenis ausalt kakskümmend aastat, neist viimased üksteist meil. Oli nii kurb jätta ta sinna. Mitte kunagi ei jätnud ta meid teele vaid tõi alati kindlalt ja turvaliselt koju. Temaga käisime läänerannikul, idapiiril ja koguni läbi kogu Eesti lõunapiirini välja. Veel vana ja põdurana nägi ta välja nagu kaunitar. Stiilne ja elegantne. Meie armas ja kallis Fiat Tipo, hellitusnimega Tibukene. Isegi registeeritud nr. oli kuidagi seksikas IHK – 262. Mida kõike temaga ei veetud. Telliskive ja tsementi, laudu ja mulda. Katusel ja sees. Margusele Joensuusse viisime koormate kaupa kraami, koguni raamaturiiuli. Toodud kõik mööblid ja masinad. Igal suvel kastide kaupa maasikaid. Peremehel oli temaga tuline armstussuhe. Igal aastal magas ta all ja sädemed kohe lendasid kui keevitusaparaadiga ta kõhu all hõlmu paikas. Perenaine taas kunagi ei istunud peale, et ei oleks käega silitanud ta läikivat plekki ja pomisenud endamisi, meie kallis auto. Me nägime kuidas ta viidi ära viimasele teele. Natuke kurb oli, koguni pisar tuli silma. Loodame, et ta sünnib tuhast nagu föönikslind. Uuele elule, mingis teises vormis. Meie südamesse ja mälestustesse jääb ta igaveseks.