Seda lauset kasutatakse palju, mõnikord on taustal süütu unustus, teinekord lihtsalt hooletus kuid mõnikord on asi väga paha. Sest kui tegelikult hakkavad ilmnema häired meie aju töös on asi kurb. Mõned aastad tagasi hakkasid kaduma mõned sõnad. Teine asi mis tegi muret, oli raskused uute asjade õppimises. Momendil ei ole märgata olulist halvenemist. Ise arvan, et süü oli kohutavas närvipinges, töötus + võlakoorem. Omal moel olen nüüd mõlemaga leppinud, aga võib-olla olen ka leppinud unustamisega.
Tagant järele võib unustamise süüks panna ka selle, kuidas ma hirmsa kangekaelsusega jälitasin kadunud jopet onutütre juurest, ja mingit mälujälge ei olnud, millal olin selle kohvrisse pannud ja Tiidu juures välja võtnud, kuhu see siis jäigi. Ja kui siin vähegi soojem oli, oleks seda hirmsasti vaja läinud.
Eelmisel nädalal lugesin Arto Paasilinna raamatu “Elämä lyhyt Rytkönen pitkä”, see on kurbnaljakas jutustus dementsust põdevast 70 aastasest mehest ja tema seiklustest. Ise olen väärtustanud kõige rohkem asju, mida olen kogenud. Minu mälestused on minu rikkus.
Maleesias, ekskursioonil
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar