Kell pole veel viiski ja mul uni kadunud teadmata suunas. Mina, kes oli võimeline hommikuti magama võimalusel kuni üheteistkümneni. Muidugi suvel pole see nii suur probleem. Näeb päikese tõusu ära. Iseenesest see on juba tõusnud.
Ah, et mis mind ärkvele tõstab? Üks on see, et meie kahe nädala pärast 20 aastaseks saab autoroju näitab pensionile jäämise märke. Ilmselt metallraamistik ei lähe läbi tehnilisest kontrollist ilma, et talle taas vanast prügikastist uusi paiku ei pane, aga lisaks on mootoris kummalised hääled ja nitiseb nii pahasti, et tekkib tunne, nagu oleks ta kohe, kohe kohe lagunemas laiali.
Oleme harrastanud parkimisplatsi ostmisi, ehk vaadanud millised autod inimestel on, muidugi käinud ka autopoodides. Hinnad on muidugi asi omaette.
Aga orav tuli just sööma. Talvel ei näinud meie linnulaual kedagi. Nüüd on elu täies jõus, linde isegi kuni kümme ja tihti on oravaid koguni kaks, kummalgi poolel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar