Ma olen muidu väga tagasihoidlik kommia ja suhtun sõnavõttu võõral territooriumin ülima respektiga. Siiski kui lugesin eile kiidulaulu ida kultuuride kohta ja sulaselget halvustust meie oma rahva kohta, ei saanud mitte vaikki olla vaid eksisin kaitsekõnet pidama kodule ja kaasmaalastele. Vabandust, et ärritasin kedagi.
Elades juba paarkümmend aastat teises kultuuris ja reisinud siin ja seal maailmas, olen hakanud hindama oma rahvast. Samas üritanud alati mõista ja austada neid rahvaid, kelle külalisena olen olnud. Väga tihti kõik ei ole kuld mis hiilgab, igal pool on omad hädad ja viletsused. Inimesi on nii ja teistsuguseid igas kolkas.
Mulle on selgunud tõsiasi, et palju sõltub minust. Kui avatud, lahke, sõbralik olen mina, sama saan vastu.
Ühel hästi vastikul vihmasel novembrikuu hommikul tööle minnes tegin katse. Naeratasin kõigile kellega silmsidesse sattusin ja tulemus – ma sain ka kõigilt naeratuse vastu. Mõnel juhul küll hämmeldunud naeratuse. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar